JUHTKIRI | Protestimise aasta. Dialoogideta aasta

Lõppeva aasta üks tunnusjoon oli meeleavalduste ja protestimise rohkus. Nimetades kõige kaalukamaid: Rail Balticu vastu, Eesti metsade kaitseks, tselluloositehase vastu, aga ka Haabersti ristmikule ette jäänud hõberemmelga kaitseks ja Tallinna Reidi tee vastu. Väiksemal määral kodanikuaktivismi vallandus ka aktsiisipoliitika vastu, linnahalli seinamaalingu säilitamise poolt jne. Miks mitte lisada siia ritta ka Rakvere lihatööstuse töötajate spontaanne streik?

Need kodanikuaktivismi ilmingud olid oma ulatuselt ja sisult äärmiselt erinevad. Näiteks Rail Balticu vastu tõusis terve asjatundjate armee. Ka Eesti metsade intensiivse raiumise ja Tartu lähedale Emajõe kaldale kerkida võiva tselluloositehase vastane protest pole jäänud vaid õhinapõhiseks. Seevastu Haabersti hõberemmelga kaitsmise aktsioon võttis nii karikatuurse kuju, et sellest distantseerisid ennast paljud loodusesõbradki – kuigi suures plaanis juhiti ju tähelepanu valulikule teemale, linnalooduse läbimõtlematule hävitamisele.

Võimupoliitikud ja ärijuhid, õppige ja harjutage ennast ka kuulama ja dialoogi pidama, seda oskust läheb aasta-aastalt järjest rohkem vaja. Lõppev, rohkete meeleavalduste aasta näitas, et tähtsate otsuste tegemisel ignoreeritakse oponentide arvamust ja argumente liiga tuimalt ja tihti.

Meeleavalduste tulemused on vormist ja sisust sõltumata olnud tagasihoidlikud või pea olematud. Nii olematud, et Eesti elukeskkonda ulatuslikult ja pöördumatult muutvate ettevõtmiste pärast südant valutav Kaido Kama kirjutas selle kohta Eesti Päevalehes: „Tahame oma riiki tagasi.” Kama ja teistegi arvates naeruvääristatakse ja mõnitatakse meil pöördumatute muutuste pärast südant valutavaid inimesi avalikult, kasutades selleks riikliku propaganda vahendeid.

Väike nihe – küsitav, kas tõepoolest oluline ja paremuse poole – saavutati vaid Reidi tee küsimuses ja sedagi alles siis, kui rohelised läksid koostööle „saatanaga” ehk protesti põhjustanud projekti ellu viiva keskerakondliku linnavõimuga.

Niisiis, meeleavaldajatele saab vahel küll ette heita, et nad ei jaga asja, mille vastu meelt avaldavad, aga veelgi suurem probleem on see, et võimud ei kaasa rahvast otsuste tegemisse õigel ajal ega piisavalt. Ka teemas asjatundlike oponentide argumentidest sõidetakse liiga tihti tuimalt üle. Võimupoliitikud ja ärijuhid, õppige kuulama ja dialoogi pidama, seda oskust läheb aasta-aastalt järjest rohkem vaja. Muidu tuleb täielik võõrandumine või revolutsioon.