Juhtkiri: Prügistamisele pole vabandust
Pärast 2008. aasta kuulsat „Teeme ära!” koristusaktsiooni on prügi metsa alla viijaid küll vähemaks jäänud, aga nad pole kadunud. Nagu möödunud nädalavahetus näitas, võib kodanik, kes prügi metsa viskamisele viitava tegevusega juhusliku mööduja fotole või videole jääb, sotsiaalmeedias pälvida tuhandete inimeste pahameele. Kahjuks on pildistamine ja häbiposti panemine väga piiratud kasutusalaga relv, sest Eesti on hõredalt asustatud ja meil on piisavalt hämaraid tunde, et suurem osa prügipätte saaks oma koorma kellelegi silma jäämata maha poetada.
Mida siis teha? Tõsiasi on see, et oma prügist viisakalt ja seaduslikult lahti saada pole praegu alati lihtne. Samuti pole see enamasti tasuta. Kuid siiski ei saa keegi ennast välja vabandada väitega, et prügi polnud viia mujale kui metsa. Eestis on olmes tekkinud taaskasutatavate jäätmete vastuvõtmiseks üle 60 jäätmejaama, laiendatud on ka ohtlike jäätmete kogumise võrgustikku. Jäätmejaamade võrgustik on küll palju hõredam kui kaubanduskeskuste võrgustik, kust prügiks muutunud asjad kunagi koju toodi, ja nende lahtiolekuajad on lühemad, aga kes tahab, saab prügi sinna viidud. Prügi metsa viimise põhjus pole praegu kindlasti muude võimaluste puudumine, vaid viitsimatus ennast muude võimalustega kurssi viia.
Jäätmekogumisvõrgustiku tihendamise ja lahtiolekuaegade parandamisega saab prügi metsa viimise kommet pisut vähendada, kuid järelejäänud prügistajate puhul on peamine probleem ikkagi suhtumine – arvamus, et prügi maha või metsa pilduda on normaalne. Meie kõigi võimuses on panustada selle rumala suhtumise väljajuurimisse.
Taaskasutus- ja prügimajanduse suurenemise tõttu võivad jäätmete äraandmise võimalused tulevikus mõnevõrra paraneda. Kuid sellist lugu nagu metalliga, mida võetakse ja viiakse kogumispunkti ka sealt, kust ei tohiks, suurema osa jäätmetega ei juhtu. Majapidamises tekkivate jäätmekoguste kogumine on jäätmete hinnaga võrreldes üsna kulukas ja tülikas, taaskasutamine eeldab ka sorteerimist. Prügi- ja jäätmeprobleemi leevendamiseks ei piisa seetõttu ainult kogumisvõrgustiku tihendamisest. Esimese asjana tasub igaühel mõelda hoopis sellele, kuidas vähendada oma tekitatava sodi hulka. Vähem prügi – lihtsam ja puhtam elu.
