Labori-, infektsioonhaiguste ja perearstid seisavad oma ühisavalduses Pruunsilla-Reinsalu testiaktsioonile otsesõnu vastu. Foto: Argo Ingver

Kas ärimees Parvel Pruunsild on erakonna Isamaa suuromanik? Tundub nii, kui vaadata Isamaa kiirtestiaktsiooni, mille kirglik eestvedaja on kriisi ajal ennast meditsiinidoktoriks mõelnud välisminister Urmas Reinsalu.

Alates 8. juunist saab Tallinna sadamas ja lennujaamas teha vabatahtlikkuse alusel koroonaviiruse antikehade kiirtesti. Test võimaldab huvilisel tänu Pruunsilla ja ta sõprade (420 000 eurot) ning riigi (10 000 eurot) rahale tasuta teada saada, kas ta veres on viiruse antikehad või mitte. Kui on, siis on ta 80% tõenäosusega enda teadmata koroona läbi põdenud ja edaspidi võib-olla immuunne. Rõhutame: ainult võib-olla, mitte kindlasti!

Isamaa peasekretär Priit Sibul on arvanud, et nende testide tegemisest ei kaota Eesti midagi. Sibula jutt pole täpne kasvõi seepärast, et valitsus on eraldanud terviseametile 10 000 eurot, millest rahastatakse kiirtestimist tegema pandud Tallinna kiirabi brigaadi. Seega kaasneb riigile Isamaa suursponsori kingitusega siiski ka otsene kulu. Sotsiaalminister Tanel Kiige väitel ei mõjuta kiirtestimine Tallinna kiirabi igapäevast töövõimet. Tore, kui nii on, aga kas isegi siis on mõistlik rakendada väärtuslikke tervishoiutöötajaid tööle, millel enamik päris asjatundjaid ei näe suurt mõtet?

Labori-, infektsioonhaiguste ja perearstid seisavad oma ühisavalduses Pruunsilla-Reinsalu testiaktsioonile otsesõnu vastu, sest ei Pruunsilla ega Reinsalu (ega ka kellegi teise) kingitud antikehatesti tulemustest ei ole võimalik järeldada, kas inimene on haigestunud, haiguse läbi põdenud või terve. Arstid kardavad, et negatiivse tulemuse saanud inimesed otsustavad, et neil pole viirust, ega pöördu arsti poole tõeliseks viiruse testimiseks. Positiivse vastuse saanud aga hakkavad ennast pidama immuunseks, kuigi nad ei pruugi seda olla.

Toimekad ettevõtjad oleksid võinud plaani pidada teadlaste ja arstide, mitte poliittohtritega – kõige parem, kui juba enne kiirtestide ostmist.

Tõsi, selliseid teste on kasutatud näiteks teadusuuringutes. Mingit ühiskonnale kasulikku infot on kiirtestide tulemustest kahtlemata võimalik ammutada, aga selleks oleksid toimekad ettevõtjad võinud plaani pidada teadlaste ja arstide, mitte poliittohtritega – kõige parem, kui juba enne testide ostmist. Küll oleks ligi poolele miljonile eurole tervishoius mõistlik rakendus leitud. Praegu valisid Pruunsild ja Isamaa kõige tobedama tee.