JUHTKIRI | Puit põlevkivikatlas tähendaks rohepesu
Tuul? Päike? Põlevkivi? Puit? Gaas? Uraan? Variante, millest elektrit toota, on rohkemgi veel, aga millistele neist lähemat paari aastakümmet silmas pidades Eestis ikkagi panustada?
CO2-kvootide kallinemise ja põlevkivielektri konkurentsist väljalangemise tõttu on tuule- ja päikeseenergeetika pooldajatel olnud tänavu kevadel ja suvel hea rääkida, et nende tee on kõige õigem. Aga eilses Eesti Päevalehes andsime sõna ka skeptikutele, kes arvavad, et kivisöe- ja põlevkivienergeetika hääbumisest on veel vara rääkida.
Tõepoolest: enne seda, kui põlevkivijaamade seiskamine ja Ida-Virumaa tulevik Eesti energeetika peateemaks tõusis, oli (ja on endiselt) valdkonna oluline intriig küsimus, kas Euroopat (sh Eestit) tabab lähiaastatel energiadefitsiit. Eestis suletakse põlevkivijaamade vanemad energiaplokid, Saksamaa jätkab oma tuumajaamade sulgemise kava jne. Sel suvel pole meie põlevkivielekter hinnalt konkurentsivõimeline, aga energiadefitsiit võib olukorda jällegi muuta – eriti pärast 2025. aastaks kavandatud Eesti elektrisüsteemi liitmist Kesk-Euroopa omaga.
Niisiis, põlevkivienergeetika hülgamisele ei tasu Eestil praegu lisahoogu anda. Samal ajal aga ei ole õige minna selle elus hoidmiseks rohepesu teed ehk koos põlevkiviga puidugraanulite põletamise teed. Eesti metsi raiutakse juba niigi hoogsalt, Narva elektrijaamade kateldes puidu põletamine suurendaks raiesurvet veelgi. Eesti Energiale võib puidu põletamine olla kasulik, aga Eestile tervikuna mitte. Meie valitsus võiks puidu säärase kasutamise küsimuse Euroopa Liiduski tõstatada, sest Baltimaade puidu järele kasvab ka Lääne-Euroopa kivisöejaamade nõudlus.
Baltimaade lagedaks raiumine ei aita planeeti päästa, pigem vastupidi. Kui EL-i kliimapoliitika nõuded ähvardavad tekitada sellise tulemuse, nagu tänases lehes kirjutame, siis on poliitika loojad eksinud ja peaksid puidu põletamise kaudu toimuva rohepesu lõpetama. Vähim, mida Eesti saab teha, on mitte anda Eesti Energiale luba põletada puitu põlevkivijaamade kateldes.
Üldse peaks Eesti energiapoliitika muutuma mitmekesisemaks selles mõttes, et riik lõpetab Eesti Energia eeliskohtlemise ning laseb areneda ka teistel energeetikaettevõtetel. Peale selle, et see oleks aus, aitaks see paremini valmis olla ka ootamatusteks, mida lähemad aastakümned energeetikas võivad tuua.
