Putini kasuks võib hakata otsustaval hetkel mängima lihtsate venemaalaste hirm. Hirm perestroika nr 2 ees: kardetakse, et ühiskonda tabavad taas vapustused nagu 1990-ndate algul ja sellele järgneb suhtelise seadusetuse aeg, kus miski pole enam kindel.
Putini peamised toetajad on suurtest keskustest eemal asuvate linnade elanikud, maainimesed, pensionärid, riigi tellimustest elavate ettevõtete töötajad ning ametnikud ja nende perekonnaliikmed. Nemad on Putini ajastust kõige rohkem võitnud ja kardavad kõikvõimalikke muutusi ühiskonnas nagu tuld. Neid ei ole raske mobiliseerida Putinit toetama hoiatusega, et „muidu tulevad jälle liberaalid”.
Kes tänaseks registreeritud ametlikest Venemaa presidendikandidaatidest võiks üldse Putinile kinda visata, kui asi peaks tõesti teise vooruni jõudma? Vastust tuleb otsida nimekirjast: kommunist Gennadi Zjuganov, võlts-liberaaldemokraat Vladimir Žirinovski, vasakliberaal Grigori Javlinski, ülirikas poissmees Mihhail Kurševelovitš Prohhorov ja lobamokk Sergei Mironov. Häda on selles, et kõik nad on rohkem või vähem sõltunud või sõltuvad Putinist, kõik nad on teinud temaga kokkuleppeid ja söönud tema käest. Venemaa protestivalijal, kes karjub praegu miitingutel „Venemaa ilma Putinita!”, saab olema raske otsustada, keda neist Putini vastu toetada. Siis on uus pettumus kerge tekkima.