Juhtkiri: puudega mehe kurb saatus kui äratuskell

Eilne Eesti Päevaleht tõi avalikkuse ette kurva loo sellest, kuidas Tartu mees Kalle pidi veetma 30 pikka aastat oma kodus kitsas toas luku taga, ainsateks seltsilisteks solgiämber, voodi ja roojalehk. Kalle oli vaimse alaarenguga ja poja sellistesse tingimustesse surumine oli ema valik. Ema oli ka Kalle ametlik hooldaja.

Lugu on õõvastav ja on raske uskuda, et kellegi niisugune kohtlemine oli siinsamas Maarjamaal võimalik. Tõsi, Kalle suri 2009. aastal, mistõttu saame sellest juhtumist rääkida minevikuvormis. Loodame väga, et tänapäeva Eestis kedagi sellistes tingimustes ei hoita.

Ometi paneb see juhtum mõtlema, kui palju elab meie keskel inimesi, kes peavad taluma kasvõi poolt Kalle saatusest. Olgu need puudega inimesed, eakad, aga miks mitte ka koduvägivalla all kannatavad abikaasad ja lapsed. Kui neid on, vajavad nad kiiremas korras märkamist ja abi.

Karlova linnaosas asuvas eramajas elanud Kalle loo puhul on märksõna just märkamine. Naabrid olid tema olukorraga kaudselt kursis ja teadlikud näiteks sellest, kuidas Kalle kord nädalas karjus, nii et maja vappus. Paraku ei ole teada, et Kalle maja ukse taha oleksid olukorda lahendama tulnud sotsiaaltöötajad või korrakaitseorganid.

Kui palju elab meie keskel inimesi, kes peavad taluma kasvõi poolt Kalle saatusest?

Tõsi, me ei kutsu üles teiste inimeste lausjälitamisele või põhjendamatule eraellu sekkumisele, kuid pisut rohkem märkamist ja sekkumist võib imet teha. Kõnealusel juhul oleks see päästnud inimese aastakümnetepikkusest piinast.

President Kersti Kaljulaidi sõnu kasutades peaks möödavaatamiskultuur asenduma märkamiskultuuriga. Tõsi, tema ütles seda perevägivalla kohta, kuid see mõte on tegelikult laiendatav ka omaste ja kaaskondlaste, isegi loomade konteksti.

Märkamiskultuuri näide on see, kui teismeline möödakäija avastab Talleggi Loo haudejaama tagusesse prügikasti tapmisseadme rikke tõttu surema jäetud tibud ja avalikustab juhtunu. Samasugust märkamist oleksime oodanud ka Mustvee elanikelt, kelle silme all käisid ringi lennuvõimetud toonekured – juhtum, millest kirjutame tänases Eesti Päevalehes. Kuidas on võimalik, et nad pidid kaks nädalat piinlema, enne kui neile appi tuldi?

Nii et rohkem märkamiskultuuri ja vähem möödavaatamist! Alustagem juba täna.