Foto: Heiki Rebane

Rahvusringhäälingu inimeste sõnul sai raha otsa ning pealegi teevad sama asja veel mõned saated ja kanalid. Ühtlasi osutatakse, et kui algul kajastasid puuetega inimeste muresid mõned üksikud, siis nüüd märkavad neid juba teisedki. Sellist argumentatsiooni kuuldes tundub, et „Puutepunktist” on saanud kummalisel kombel enda edu ohver. Neid karistatakse rahastamise lõpetamisega, sest nende sõnum on jõudnud pärale ja nad ei võitle puuetega inimeste eest enam üksi.

„Puutepunkti” on suure osa tema ajaloost tehtud euroraha eest. Euroraha sai otsa ja otsa sai ka saade. See on hoiatav märk „naurustumisest”: kui Nauru saarel lõppes kenasti elada lubanud fosforiit, möödus natuke aega ja kogu saarel kadus ka elekter.

„Puutepunkti” lugu on hoiatus Eestile. Mis saab siis, kui euroraha pole?

Kas olulisi sfääre kaetakse üksnes siis, kui keegi maksab need rahvusringhäälingu eest kinni? Aga rahvusringhäälingu enda eelarve? Milleks see kulub? „Meie inimeste” eest maksab juurde töötukassa, „Rakett 69” eest Eesti teadusagentuur, eri saateid toetab ka Euroopa Regionaalarengu Fond. Aga kas siis, kui keegi teine juurde ei maksa, ei peagi omast kaukast hoolitsema selliste niššide eest nagu puuetega inimeste probleemid?

Mõned väidavad, et rahvusringhääling peab kindlasti seisma omakeelse meelelahutuse eest. Kõlab ju kenasti. Aga ilmselt veelgi olulisem on see, et rahvusringhääling teeks ära töö selle osa, mida erameedial samas mahus juba ressursisurve tõttu teha ei tasu. See on hästi väljendatud ringhäälinguseaduse 25. paragrahvi kaheksandas punktis: „Kõigi rahvastikurühmade, sealhulgas vähemuste, infovajaduste rahuldamine.” „Puutepunkt” kajastab nõrgema osapoole, puuetega inimeste elu. Põhjalikumalt kui ükski teine.

Ometi teavad kõik, et töövõimereformi jõustamine on siiani igati päevakorras. Ees on tavapärasest rohkem sündmusi ja need vajaksid ajakirjanduslikku käsitlust. Selline käitumine meenutab natuke ETV „Foorumit”, mis läheb vahel suvepuhkusele just siis, kui Eesti poliitelu korralikult käärima hakkab. „Puutepunkti” lugu on aga hoiatus kogu Eestile. Mis saab siis, kui euroraha pole?