Foto: Jaanus Lensment

Eesti parlamentaarne demokraatia saab täna saja-aastaseks. Just 23. aprillil 1919 kogunes Estonia kontserdisaalis asutav kogu, et panna alusmüür Eesti õiguslikule tulevikule. Niivõrd oluline sündmus väärinuks praeguse, 16. riigikogu eriistungit samas Estonia teatris, kuhu asutava kogu liikmed tollal saabusid. Mõtlemapanev, et riigikogu ise enda olemasolu nii kõrgelt ei hinda.

Kui öeldakse, et riiklus põhineb paljuski sümbolitel ja rituaalidel, annaks pidulik istung ka praegustele poliitikutele võimaluse korra mõelda pikemas ajaplaanis ja tunnetada teravamalt oma vastutust Eesti riigi ees.

Kõigepealt, meil ei ole oma riigi saja-aastase ajaloo jooksul oma esinduskogu olnud just kuigi pikalt. Sõltumatuid otsuseid on saadud langetada veelgi vähem, kui on jagunud Eestile iseseisvust. Konstantin Pätsi vaikival ajastul ei saanud riigikogust just rääkida kui rahva tahte edasikandjast.

Parlamendi liikmed on vabad ja peavad käituma oma südametunnistuse järgi. Liiga rohked kompromissid sunnivad küsima: milleks teid üldse vaja on?

Niisiis näitab ajalugu, et mitte alati ei pea olema võõrvõim see, kes sõltumatuse vaka alla paneb. Ka meie riigikogu on aeg-ajalt nimetatud kummitempliks. Tuimast pitsatist ei ole eriti pikk maa „hulluks läinud printerini”, nagu nimetatakse Venemaal riigiduumat.

Esindusdemokraatia on juba kord selline nähtus, et kuna teda ülaltpoolt peale ei suruta, toimib ta üksnes tänu inimeste usaldusele. Valijad tulevad välja, sest näevad, et nende arvamust võetakse arvesse – ja kui mitte seekord, siis järgmine kord ikka. Muu hulgas tähendab see, et keegi ei tohi jääda liiga kauaks opositsiooni. Ja et võitja ei kohtleks parasjagu alla jäänut nagu gallid, kelle juht olevat legendi järgi hüüdnud roomlastele: „Vae victis!” („Häda võidetuile!”) Mõlemat põhimõtet on Eestis mitu korda eiratud ja kindlasti võib ühiskonna praeguse lõhestumise seletust otsida ka vastanduvast parlamendikultuurist.

Rahvasaadikud, mõelge tänasel tähtpäeval, kas olete sama julged ja otsusekindlad kui teie eelkäijad sajand tagasi! Julgeid soosib õnn. Eriti praegu, kus küllap nii mõnigi riigikogu liige peab eelseisvatel hääletustel oma südametunnistusega kompromisse tegema. Riigimehelikkus ei tule valijate tänuna tasuks tagasi ainult teile. See kinnitab ka usku Eesti demokraatiasse.