JUHTKIRI | Rängimat sammu saab ära hoida
Kirjutame tänases lehes põhjalikult laste hingehädadest. Ajend selleks on hirmus. Sillamäel tegi vaid kümneaastane poiss enesetapu ilmselt seetõttu, et teda koolis ja nüüd ka suvevaheajal kiusati.
Enesetappudest, eriti veel laste suitsiididest rääkimine on enam kui ränk teema. See ei võimenda ainult lähedaste ahastustunnet – kui keegi läheb ise teise ilma ja juhtunut palju kajastatakse, võib see tõugata üle piiri teisigi, kes on omadega ummikusse jõudnud.
Niisama õigustamatu on pea liiva alla peitmine. Kui kuskil on pidev probleem, mis nii äärmuslike sammudeni viib, peab sellest rääkima. Koolikius on üks selliseid nähtusi. Nagu perevägivald võib ta miilata nähtamatult. Kõik justkui teavad, et see olemas on, aga kui kiusu valu otseselt endasse ei puutu, on väga raske end motiveerida midagi ette võtma. Lapsed togivad üksteist? Eks nad ju kasva. Lapsed nöögivad üksteist? Alati on nii olnud. Eneseõigustust mitte millegi tegemiseks on kerge leida.
Neist traagilistest lugudest saab siiski õppida.
Märgake, kui kellelgi sõpradest, kolleegidest või veel hullem, lastest on raske. Suitsiidimärke pole kerge leida ning lähedased süüdistavad end tihti kibedalt ja ebaõiglaselt, miks midagi ei tehtud. Kuid tihti on ka nii, et kasvõi õigeaegne (ja empaatiaga) ärakuulamine aitaks tõesti.
Sekkuge, kui näete, et kellegi kallal toorutsetakse – mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sõnadega. Jällegi, see pole lihtne. See vajab julgust, muu hulgas saada vastu ka sellelt, keda kaitsma mindi. Vaimsed pinged võivad väljenduda erakordselt valuliselt. Ent tihti on appikarje ka karmi maski taga selgelt näha. Eriti koolijuhid peavad mõistma, millised võivad olla kiusamise tagajärjed.
Kutsuge abi, sest ehkki inimlik tugi võib olla esmatähtis, ei pruugi raskete hingeliste kriiside puhul sellest enam kasu olla. Põhimõtteliselt on lastepsühhiaater erakorralistel juhtudel kättesaadav üle Eesti, kuid ta on ka viimane instants. Kõige paremini aitab koostöö. Perekond. Sõbrad. Kool. Jah, viimaks ka arstid ja lastekaitse. Iga niisugune juhtum on tragöödia, aga mitte päris igaüks neist pole paratamatu.
