JUHTKIRI | Ratase õigustatud tuumanupp
Baltimaade suurt ühisprojekti, Tallinnast Poola piirini (ja edasi Berliini) kulgevat Rail Balticut on tabanud jälle väike maavärin.
Avalikkuse jaoks tehti ots lahti pühapäeval, kui siseminister Mart Helme teatas Tre raadios, et tema partei (EKRE) vastuseisu tõttu Rail Balticu rajamine sisuliselt seisab. Järgnes kummaline sõnasõda. Näiteks majandusminister Taavi Aas lausus, et erakonnakaaslane ja rahandusminister Martin Helme seisab tegelikult raudtee eest nagu Antanti vall. Näis, et elu on pöördunud tagasi koroonaviiruse eelsesse aega: igaüks nopib oma punkte ja kinnistab end oma peamise elektoraadi silmis, aga midagi olulist pole kaalul.
Ent siis tuli üllatus. Eilses riigikogu infotunnis ütles peaminister Jüri Ratas, et pakkus Rail Balticu pärast Mart Helmele võimalust avada koalitsioonileping, kuid Helme ei võtnud seda vastu. Sisuliselt tähendas pakkumine, et kui selles Eesti arengu sõlmküsimuses ei jõuta üksmeelele, võib valitsusega teoreetiliselt hüvasti jätta.
Julgeolekuküsimustes ei tohiks valitsuse liikmed avalikult eriarvamusi väljendada.
Peaministrit tuleb jõulise sammu eest tunnustada. On üks asi paluda vabandust kogenematu partneri verbaalsete fopaade pärast, aga hoopis teine see, kui valitsuskaaslane nõuab kannapööret küsimuses, mis on endale oluline. Peaminister kinnitas eilegi, et toetab Rail Balticu ehitamist tugevalt, isegi kui Euroopa Liidu finantseerimismäär peaks rasketel aastatel alla 81% langema. Just selle protsendi puhul on koalitsioonileppe järgi partnerid valmis Eesti osaluse üle vaatama.
Kõnealusel juhul oli enese kehtestamine õigustatud. Sellised sõnavõtud jõuavad meie naabriteni, kellest kõik pole sõbralikud. Ratas nimetab Rail Balticut julgeolekuküsimuseks. Aga juba üks eelmise valitsuse ministreid, Mihhail Korb pidi tagasi astuma, sest marssis julgeolekuküsimustes teist jalga.
EKRE-l on täielik õigus (ja ka tõsiselt võetavaid argumente) suhtuda raudteeprojekti kriitiliselt. Ent väike perifeerne riik ei saa endale lubada seda, et partnerid või potentsiaalsed julgeolekuohud võiksid arvata, justkui oleks meie suund Euroopaga võimalikult tugevasti lõimuda mingilgi määral kahtluse all.
