Juhtkiri: raudteel varitseb süsteemne oht
Kui kaks teineteise poole kihutavat rongi jäävad sirgel teelõigul seisma teineteisest vähem kui kilomeetri kaugusel, jääb halvim napilt juhtumata. Esmaspäeva õhtul pääsesid Kohilas kümned inimesed kahe rongi kokkupõrkest ilmselt üksnes tänu fooridele, mis vastusõitvale rongile punaseks lõid, ja visuaalsele kontaktile.
Inimene on ekslik. Ta võib olla enesetapja nagu Andreas Lubitz, kes kihutas lennukiga teadlikult vastu mäekülge, ja ta võib olla väsinud. Kirjutas ju Eesti Päevaleht hiljuti, kuidas vedurijuhte sunniti tegema 27-tunniseid vahetusi. Kummagi variandiga polnud seekord tegemist. Inimelud olid ohus sama inimlike tegurite, stressi ja kogenematuse tõttu. Üles ütles ka kõik ülejäänu, mis peaks tagama ohutuse. Alates asjaolust, et Edelaraudteele kuuluvale taristule (Tallinna-Viljandi liin) tulevad alles kolme aasta pärast automaatsüsteemid, mis lihtsalt ei lase rongil punase tule alt läbi sõita.
Laias laastus viitavad põhjused kahele: kokkuhoid ja hajunud vastutus. Alles hiljuti ei pidanud ükski valitsus rongiliikluse sisulist arendamist vajalikuks. Isegi vedurijuhte võis eelmise aastani koolitada iga vedaja ise.
Huvide konflikt on siin ilmne. Küllap mõistame, mis eristab vahtralehega autojuhti kogenud maanteehundist. Nimelt kogemused, kuidas tulla toime siis, kui standardlahendustest pole enam kasu. Raudteel pole teisiti. Nõukogude ajal tohtis vedurijuhi abi rongi üle võtta alles pärast kolmeaastast praktikat.
Ohutus lõigul, kus sõidavad inimesi puupüsti täis rongid, on Tsaari-Venemaa tasemel. Kuidas on võimalik, et Elroni palju suuremal kiirusel kihutavad rongid lubati sinna sõitma enne seda, kui lõik ajakohastati? See on küsimus tehnilise järelevalve ametile, aga ka kõikidele ministritele, kes ilmselt ei vaevunud tehnilistesse küsimustesse süvenemagi.
Praegu on asjaosalistel üks juht süüdlaseks teha kergem kui tunnistada, et vead peituvad sügavamal. Jutt „ohutus ennekõike” on praegu ainult retooriline.
Elroni juht Andrus Ossip ütleb tänases intervjuus, et temagi ei pea ületunde normaalseks. Aga milleks siis riskida? Inimeludest hoolija teataks: teeme sõite ainult niipalju, selliste juhtide ja säärase graafikuga, kui on ohutu, ja „kolmemeestest” vedurijuhte tööle ei võta. Paberite, lubade ja sertifikaatidega saab mängida, aga inimeludega ei tohi.
