JUHTKIRI | Ravimikriisideks tuleb paremini valmis olla
Samal ajal, kui poliitikud apteegireformi ümber teevad, valitseb Eestis ravimikriis, millesarnast nooremad arstid pole näinudki. Näited, mida eilses lehes tõime – Tallinna lastehaiglas oli nädalaid puudus süstitavast penitsilliinist, Narva haiglas lõppes vastsündinutele vajalik K-vitamiin jne – on Eesti arengutasemel riigi jaoks ootamatud.
Tegemist ei ole esmakordse ega Eestile ainulaadse probleemiga. Ravimite puudust tuleb ette kõigis Euroopa Liidu riikides, viimastel aastatel sagedamini kui varem. See ei tähenda, et ravimite kohatist otsasaamist võiks Eestis võtta kui paratamatust. Vastupidi, kui me probleemi leevendamiseks midagi ette ei võta, siis on tõenäoline, et see süveneb ja sageneb. Maailma raviminõudlus suureneb, aga Eesti ei kuulu juba oma väiksuse tõttu atraktiivsete turgude hulka.
Kuna tee tootja juurest patsiendini on pikk, saavad asjaosalised hõlpsasti süüd üksteise kaela veeretada. Ravimiametist oleneb, milliseid ravimeid Eestis üldse müüa tohib, ja haigekassa mõjutab seda, millise hinnaga neid võib müüa. Tootjate, hulgimüüjate ja apteekide koostööst oleneb, kuivõrd need ravimid on vajalikul ajal ja vajalikus kohas kättesaadavad.
Tootjate, tihti suurte rahvusvaheliste ettevõtete mõjutamiseks on Eesti riigi käed kõige lühemad. Kui ikka tekib mõne ravimi ülemaailmne defitsiit, siis ei pruugi olla lihtne mõjutada tootjaid esmajärjekorras täitma Eestist tulnud tellimusi. Mõningast abi võiks olla väikeriikide ühishangetest, millest Eestis on seni rohkem räägitud, kui neid tehtud.
Eesti enda ravimituru ülesehitus – ainult paar jõulist hulgimüüjat, kellele kuuluvad ka peamised apteegiketid – ei ole samuti kiita. Valikut, kelle kaudu ravimeid hankida, on vähe, mis omakorda lubab hulgimüüjatel olla laisem kui mõnel konkurentsitihedamal turul. Poliitikute värske plaan – teha apteegireformis kannapööre ja praeguste turuvalitsejate positsioon sama hästi kui tsementeerida – pigem halvendab ravimikriisidega toimetuleku väljavaateid.
Kõige konkreetsem asi, mida probleemi leevenduseks teha saab, on kriitilise tähtsusega ravimite laovaru suurendamine. Kuna igal patsiendil ja apteegil pole mõistlik luua individuaalset laovaru, siis tuleks luua ka terviklik inforegister, et proviisoritel ja arstidel oleks täpne ülevaade, kust patsient parasjagu vajaliku ravimi kätte saab.
