Rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo, kelle nõuandeid piirilepingut Eestile juriidiliselt vastuvõetavaks kohendades on arvestatud, kirjeldas seda dilemmat mõne aasta eest ajakirjas Diplomaatia nõnda: „Mõnede analüütikute ja huvigruppide jaoks on tähtsamad raha ja majanduslikud võimalused, teiste meelest rahvusliku väärikuse säilitamine. Vahel on erinevaid väärtusi raske sama mõõduga kaaluda.”

2005. aasta lepingutekstile lisatav lause, et leping reguleerib ainult riigipiiri puudutavaid küsimusi, kõrvaldab pahatahtliku tõlgenduse võimaluse, nagu loobuks Eesti piirilepingu sõlmimisega õigusliku järjepidevuse põhimõttest. Pealegi on Eestil piiriläbirääkimistel lootust saavutada mõningast piirijoone õigemaks ajamist: võib-olla saab lahenduse nn Saatse saapa küsimus ja võib-olla märgitakse Narva veehoidlal ja jõel piirijoon nõnda, et need saavad ka Eestile laevatatavaks.

Majanduslikest asjadest on piirilepingu kriitikutel veel pinnuks silmas, et Narva jõe Vene-poolsel kaldal olevate tammilüüside tõttu sõltub Narva põlevkivielektrijaamade töö Venemaast ja et Narva jõe hüdroressurssi kasutab praegu ainult Venemaa. Neisse küsimustesse uus piirileping ilmselt positiivseid muudatusi ei too, aga see ei tähenda, et pärast lepingu sõlmimist poleks võimalik eraldi läbirääkimisi pidada.

Üks, milleks Venemaa piirilepingut vajab, on viisavabadus Euroopa Liiduga. Viisavabadus tooks kasu ka Eestile – eriti Kagu-Eestile, mis on juba kaks aastakümmet üha rohkem ääremaastunud. Rahvuslik väärikus on tähtis, aga Eestist väljarändamise mastaapi arvestades on tähtsad ka piirilepingu majanduslikud aspektid. Loodame, et kõik Eesti poliitikud kaaluvad piirilepingu plusse ja miinuseid asjalikult ja vastutustundlikult ega hakka puhtalt odava populaarsuse hankimiseks lepingu sõlmimise vastu töötama.