Selliste raskete valikute ees on seisnud ja seisavad edaspidigi tuhanded perekonnad, kus eakas ema või isa enam üksi toime ei tule. Elanikkonna vananemine muudab eakate hooldamise teema üha aktuaalsemaks.

Seega tervitame Sotsiaaldemokraatliku Erakonna otsust võtta hooldekodude ja omastehooldajate probleemid üheks järgmiste valimiste peateemaks. Oleme mitu korda juhtinud Eesti Päevalehes tähelepanu sellele, et omaste hooldamise koorem võiks ühiskonnas solidaarsemalt jaotuda. Selline algatus on sisulisem kui näiteks Keskerakonna populismist nõretav lubadus erakorraliselt pensioni tõstes lennukilt raha külvata.

SDE idee on luua rahastamissüsteem, millega maksta kinni pensionist puudu jääv osa hooldekoduteenuse hinnast. Kõigil, kes hooldekodukohta vajavad. Võrdluseks: keskmine vanaduspension on praegu umbes 440 eurot, hooldekodukoht maksab keskmiselt 800 eurot kuus.

Rahapuuduse pärast ei peaks kellelgi jääma hooldekodusse minemata, kuid SDE reformikava tundub raha lugeda oskavale inimesele esialgu utoopiline.

Nagu suurejooneliste algatuste puhul ikka, on siingi kõige aktuaalsem küsimus: kust võtta raha? Pudrumägesid suudavad kõik kokku lubada. Eriti vastutustundetu on, et SDE tuleb ideega välja ja kütab tundlikul teemal avalikkuse ootusi, kuid ei avalda isegi suurusjärku, kui palju reform maksma läheks. Kuni SDE pole avalikkusele tõendanud vastupidist, tundub realistlik, et nende lubadus käib Eesti ühiskonnal üle jõu ja vajab kriitilist läbivalgustamist.

Kutsume aegsasti üles otsima lahendusi, mis oleksid rahaliselt jätkusuutlikumad – teisisõnu teostatavad. Näiteks pole maailmas võõras põhimõte, et eakas rahastab hooldekodus viibimist oma (kinnis)varaga. Teiseks võiks otsida võimalusi, et eakas inimene saaks elada hooldekodu asemel oma kodus. Näiteks Taanis saab ligi 97% abi vajavaid eakaid kodus hakkama. Eakale inimesele ja tema lähedastele on see lahendus sageli meelepärasem ja ka odavam. Pealegi väärivad tuhanded praegused omastehooldajad võimalust naasta tööturule.