Eelnõu kooskõlastamiseks anti viis tööpäeva, kuigi vabariigi valitsuse reglementi järgides tulnuks aega anda vähemalt 15 tööpäeva ehk 19. novembrini. Viie päevaga ei ole võimalik mahuka eelnõu kvaliteeti piisava põhjalikkusega hinnata. Menetluse kümme päeva või isegi kümme kuud pikemaks venimine oleks väike hind läbimõelduma reformi eest. Praegune plaan on täis vastuolusid ja kiirustamismärke. Isegi eelnõu enda seletuskirjas olevad arvutused näitavad, et teise samba säilitamine on inimesele kasulikum kui üksnes esimesele sambale panustamine.

Teise samba vabatahtlikuks tegemine ei peaks olema eesmärk iseeneses. See on üksnes üks võimalik vahend pensionisüsteemi parandamiseks. Paljud eksperdid, kelle hinnang erinevalt Isamaa ja EKRE poliitikute omast ei toetu paljale usule, vaid teadmisele, kinnitavad, et see ei tee Eesti pensionisüsteemi paremaks.

Viimati – eile – ütles seda Eestis käinud IMF-i delegatsioon. Tõsi, Eesti on mõnikord varemgi IMF-i nõuandeid eiranud. Kõike suuremalt ja meeldejäävamalt 1992. aasta juunis, kui Eesti otsustas rahareformi teha kohe, mitte kunagi hiljem, väljavaadete selginedes. Ent tollases ja praeguses olukorras on vähe ühist. 1992. aasta kevadel oli Eesti majandus nii põhjas, et ükskõik milline reform poleks olukorda enam märkimisväärselt halvendanud, paremaks aga võis muuta (ja muutiski). Praegu on lugu vastupidi: Eesti riigil ja elanikel on rumalast valitsemisest kaotada palju rohkem kui ahelad.

Rahandusminister Martin Helme ütles IMF-i soovituse eiramise põhjenduseks, et valitsusel on mandaat teise samba vabatahtlikuks tegemiseks. Tegelikult küsis seda mandaati valimistel üksnes vähima toetusega koalitsiooniliige Isamaa.

Valitsus väidab veel, et lühiajalist majandustõusu tekitava reformiga ei kiirustata 2021. aasta kohalike valimiste nimel. Parim tõestus, et see nii on, oleks pensionireformi eelnõu menetlemine normaalses tempos ja normaalsel viisil.