Nüüd liiguvadki poliit- ja äriringkonnis jutud, et valitsus sooviks ressursitasu 16% jagu tõsta. Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus annab selle kohta üsna ümaraid vastuseid ega kiirusta just kuuldusi kummutama. Pole ka ime, sest säästva Eesti instituut pooldab samuti ressursitasu tõstmist ja seda hea põhjusega: põlevkivi kaevandamine on põhjaveevarude seisukohalt kahjulik. Ning ka riigikassa vajab täitmist.

Viru Keemia Grupi sugune põlevkiviõli tootja mõjub esmapilgul tõesti sobiliku allikana. Sealsed spetsialistid saavad üsna korralikku palka, tublisti üle keskmise. Tunamullu teeniti ikkagi 34 miljonit eurot kasumit, tänavu küll veidi alla 20 miljoni, aga pole paha seegi. Tegevusest hõnguvat optimismi võis välja lugeda otsusest alustada 80 miljonit eurot maksva Petroteri III tehase ehitamist, mis peaks valmima umbes aasta pärast. Seljas on pirakas laen, mis näitab ka investeerimisjulgust.

Eilses Eesti Päevalehes väljendas VKG juhatuse esimees Priit Rohumaa muret („Suurtööstus ähvardab riigimaksude tõusu korral tehased sulgeda”, EPL 8.7). 16% suurema ressursitasu korral ei saaks nad väidetavasti enam arendada ja investeerida. Rohumaa osutab loos SEI stsenaariumile, et ressursitasu hakkab 16% tõusma igal aastal.

Kus on piir? Loomulikult tuleb iga tööstuse esindaja ütlemisi võtta kriitikameelega, sest kellele ikka meeldiks mis tahes tasu tõus. Kuid Ida-Viru puhul on tõepoolest mängus töökohad ja sellel on ka julgeolekutähtsus. VKG annab tasuvat tööd rohkem kui 2000 inimesele. Õlitööstus tervikuna veelgi enamatele. Ekspordist ja selle konkurentsivõimest on palju räägitud. Näiteks VKG müüs 2013. aastal tooteid ja teenuseid 30 riiki. Töösturid peavad kindlasti riigikontrolli kriitikale maad loovutama, kuid sama oluline on mitte tappa kuldmune munevat kana.