Kliendisuhtehaldur Kristel Meieri vallandamise põhjenduseks toodi, et oma ülemuse sõnakasutuse kõrval lekitas ta avalikkusse ka ettevõtte ärisaladust. Meier vallandamisega ei nõustunud ja vaidlustas selle töövaidluskomisjonis.

Arvame, et Kristel Meier ei vääri hukkamõistu, vaid tunnustust tähelepanuväärse kodanikujulguse eest. Just temasugused inimesed aitavad Eesti juhtimiskultuuri muutust tuua ja seejuures naiste olukorda parandada.

RKAS tuleb juppideks lahti võtta ning inimlikumal ja tõhusamal moel kokku panna, kas või erastada.

Me pole pädevad hindama, kui oluline ärisaladus tema tõttu avalikkusse lekkis, kuid on väheusutav, et tekkinud ärikahju kaalub üles Somelari tempude avalikustamise.

Veelgi enam, nii Somelari skandaal kui ka järgnenud „karistusaktsioon” on osa pikemast RKAS-i ümber keerlevate skandaalide ja probleemide kavalkaadist. Piisab, kui meenutada selliseid märksõnu nagu küsitav turvafirma hange, muuseumide üürihindade tõstmine, Arsenali kinnistute müük, ERM.

Üha rohkem saab kinnitust, et kogu RKAS tuleb üksipulgi juppideks lahti võtta ning inimlikumal ja tõhusamal moel kokku panna. Teoorias on kogu riigi kinnisvaraarenduse ja -halduse ühte asutusse koondamine loogiline, ent paratamatult tekib küsimus, kas ja mil määral peab riik üldse selliste küsimustega tegelema.

Seega võib otstarbekaks osutuda RKAS kaheks lõhkuda – eristada avalikku ja ärihuvi teenivad pooled – ja mingil kujul erastada.

Kliendid on nii uuringute vahendusel kui ka otse viidanud, et RKAS-i teenus on kallis ja ebaefektiivne ning asjaajamine kohmakas. Tavaliselt aitab niisugust probleemi leevendada ettevõtte teiste (era)firmadega konkureerima panek.

Õnneks teatas riigihalduse minister Jaak Aab eile, et algatas RKAS-ile sobivaima juriidilise vormi ja selle muutmiseks vajalike ümberkorralduste analüüsi. Loodame, et seda auditit tehakse täie tõsidusega ja sellele järgnevad ka julged teod, mille tulemusena aidatakse RKAS taas õigele rajale.