Juhtkiri: riigifirma juhatus kasvas üle pea

Eesti Energia õlitehase ehitamise õiguslik analüüs, millest kirjutab tänane Eesti Päevaleht, näitab, et ettevõtte toonane juhtkond eesotsas Sandor Liivega bluffis ja desinformeeris projekti nõukogule esitledes kõvasti.

Nii kõvasti, et omanikul ehk riigil võiks olla alust esitada juhatuse vastu nõue hoolsuskohustuse rikkumise pärast, kui teod poleks õiguslikus mõttes aegunud.

Ent enne Liive häbimärgistamist tasub mõelda tema sõnadele: „Enefit280 on tehnoloogia arendusprojekt, mille puhul investeerimismaksumuse suurenemine ja suurem ajakulu ei ole midagi erakordset, see on pigem reegel.” See jutt sarnaneb praegu moes olevas idufirmanduses räägitavale: tähtis on kiire ja julge start, kõike põhjalikult ette kavandada polegi vaja, muudatusi ja pöördeid saab teha äri arendamise käigus. Liivegi tahtis õlitehase ehituse võimalikult kiiresti käima lükata, põlgamata selle nimel ettevõtte nõukogule ilustatud informatsiooni jagada. 2009. aastal, kui see toimus, oli nafta hind globaalse finantskriisi järgsest kukkumisest kiiresti taastuma hakanud – küllap seegi oli üks energiafirma juhte tormakusele tõuganud tegureid.

Fakt on see, et peaaegu üheski maailma riigis ei ole põlevkivi ja selle kasutamise võimalusi uuritud rohkem kui Eestis. Põhimõtteliselt ei ole ju halb, et otsitakse võimalusi nende teadmiste äris rakendamiseks. Iseküsimus on see, kuidas peaks riigifirma Eesti Energia selles kaasa lööma.

Kas Liive oleks õliprojekti nii roosades värvides näinud ja näidanud, kui tal oleks ettevõttes ka oma nahk mängus olnud?

Valitsusele on Eesti Energia rahalehm, mille dividendide abiga saab riigieelarve auke lappida. Selle ülesandega ei sobi hästi kokku riskantsed investeeringud järele proovimata tehnoloogiasse, rääkimata seiklustest muu maailma põlevkivimaardlates. Loogilisem oleks, kui sääraste ettevõtmistega tegeleks Eesti Energia tütarfirma, millesse on kaasatud erakapitali. Nõnda oleks Eesti Energia väiksemas mõne ebaõnnestumistega raskelt pihta saamise ohus ja ehk oskaksid erainvestorid ka ettevõtte juhte paremini ohjes hoida. Kas Liive oleks projekti nii roosades värvides näinud ja näidanud, kui tal oleks ettevõttes ka oma nahk aktsiaoptsioonide kaudu mängus olnud ja ta oleks pidanud aru andma ka professionaalsetele investoritele?

Praegu on Eesti Energial uus juhatus ja uus nõukogu, omanik on sama. Küllap on juhatus ja nõukogu eelkäijate vigadest üht-teist õppinud, kuid riik kui ainuomanik on sama nõrk lüli kui enne.