Praegune rakendusaktideta kooseluseadus ei esinda selget ega usaldatavat seadusandlust. See on tekitanud halli ala, kus inimestele on küll antud üks õigus, aga nad ei saa seda kasutada, sest juriidiliselt pole asi selge. Asi on jäänud sedavõrd kauaks vinduma, et kõik, isegi kooseluseaduse pooldajad justkui lepivad, et kooselu ühteaegu on ja ka ei ole võimalik registreerida. Lepitakse ka sellega, et vähemalt riigikogu praeguse koosseisu ajal rakendusakte vastu ei võeta, kuigi osa inimesi vajab neid oma elu korraldamiseks ja rakendusaktid ei kahjustaks inimesi, kes neid ei vaja.

Kooseluseadusega seotud võla likvideerimine oleks mõjus avaldus, et riigikogu pole valitsuse ega parteikontorite mängukann.

Praegune olukord kinnitab diagnoosi, mille pani Eesti ühiskondlikele arengutele hiljuti NO99 dramaturg Eero Epner: „Keegi lasi kurjuse valla. Ja korraga olid kõik kohad seda täis.” Teisi ja teistsuguseid inimesi alandavast suhtumisest ja sõnakasutusest hakkab saama normaalsus, kurjus kipub järjest tavalisemaks muutuma.

Ühelt poolt kostavad sõnad „rämps”, „mustus”, „hälvik” jne, teiselt poolt „vihkaja”, „foobik”, „tagurlane” jne. Ei ole just meeliülendav olukord. Vihakõne kriminaliseerimine, mida mõned lahenduseks peavad, teravdaks ühiskonnas vastuolusid kardetavasti veelgi. Pigem aitab pingeid leevendada see, kui üks mitmesuguste maailmavaadetega inimeste kooslus – riigikogu – näitaks eeskuju, et konfliktses küsimuses saab viisakalt kompromissi ja rahuni jõuda.

Muidugi on palju tahta, et riigikogu poliitikud näitaksid kooseluseaduse rakendusaktide küsimuses sellist initsiatiivi üles vahetult enne kohalikke valimisi. Aga kui tervet rehkendust ei jõua, tehke pool – võtke asi ette kohe pärast valimisi.