Meenutus riigikogu 2016. aasta ööistungist. Foto: Ilmar Saabas

Tänane riigikogu esimene korraline tööpäev pärast suvevaheaega on paslik aeg rääkida rahvaesindajate poliitilisest kultuurist ja parlamendi uue hooaja tähtsamatest ülesannetest.

Teatavasti peituvad praeguse koalitsiooni arvates kõigi Eesti probleemide põhjused Reformierakonna valitsemisajas. Riigikogus läksid Reformierakonna viimased valitsemisaastad ajalukku kobarseaduste ja teerullipoliitikaga. Näiteks 2015. aastal rääkis Jüri Ratas erakonnakaaslastele: „Suurima opositsioonierakonna saadikute ignoreerimine näitab madalat poliitilist kultuuri, sest riigikogu on valitsuse tööandja, mitte vastupidi.“ Ta kritiseeris tollase valitsuse maksuplaane, sest „tegemist on läbi analüüsimata muudatustega, mida on kritiseerinud nii maksueksperdid, majandusteadlased, ettevõtjad kui ka opositsioonierakonnad“.

Ent kui Keskerakond 2016. aasta sügisel ise valitsusse sai, võttis Ratas omaks nii kobarseadused kui ka teerullipoliitika. EKRE juht Mart Helme hoiatas: „Kui jätkatakse niisugust halba õigusloome praktikat, siis pole opositsioonil teha muud kui oma tööd ja [---] ööistungeid, et juhtida ühiskonna tähelepanu sellele, et niisugused asjad pole vastuvõetavad ja kui neid jõuga tehakse, siis hakatakse, hambad risti, sellele vastu.“

Koalitsioon võiks lõpetada poliitiliselt kultuuritud võtted, mida nad mõne aasta eest teises rollis olles nii õigesti kritiseerisid.

2019. aasta sügiseks pole Eesti poliitiline kultuur paranenud. Eksperte ja vastaliste kodanike häält kuulatakse veel vähem, mitu tähtsat eelnõu on halvasti ette valmistatud, seadusmuudatuse läbiminemiseks peab selle olema esitanud „õige“, s.t koalitsiooni kuuluv erakond. On üksikuid parteideüleseid sähvatusi – näiteks alkoholiaktsiisi langetamise poolt hääletas ka osa reformierakondlasi –, aga liiga harva.

Meie tagasihoidlik soov


Meie tagasihoidlik soov riigikogu algavale hooajale on seetõttu lihtne: koalitsioon võiks lõpuks ometi lõpetada poliitilise kultuurituse, mida nad mõne aasta eest teises rollis olles nii õigesti kritiseerisid. Kõige teravamalt karjuvad selle järele kaks sel sügisel riigikogus arutusele tulevat teemat.

Esiteks pensionireform. See on reform, mida ei tohi teha teerullipoliitika abil, üksnes päevapoliitilistest kaalutlustest lähtudes ning ekspertide enamuse hinnanguid mitte millekski pidades. Vastupidi, nii suured muudatused eeldavad korralikku mõjuanalüüsi, alternatiivide kaalumist, praeguse reformi vastu olevate seiskohtade mõttega läbitöötamist. Nõnda käitumine ei tähenda, et vajalikud muudatused jäävad tegemata. Küsitava väärtusega muutused jäävad toppama, aga näiteks pensioniikka jõudjatele väljamaksete süsteemi ümbertegemisele ei ole laialdast vastuseisu.

Teiseks 2020. aasta riigieelarve. Märgid näitavad, et 2020. aasta kuludele katteallikate leidmine kujuneb Ratase-ajastu raskeimaks. Ajalooliselt on säärased raskused olnud kobareelnõude peamiseks põhjuseks. Riigieelarve kokkusaamiseks hakatakse kiiruga maksu- jm seadusi muutma. Vaevalt tänavugi päris ilma selleta saab, aga rakendades deviisi „101 pead on parem kui 55 pead“ võib leida rohkem mõistlikke kärpe- või maksude muutmise kohti kui teerullina tegutsedes.

Kolmandaks, rääkides kitsalt riigikogu puudutavast, vajaks seadusandjate tähelepanu tõsiasi, et rahvas peab riigikogu juba aastaid kõige vähem usaldusväärseks riiklikuks institutsiooniks (kevadise küsitluse järgi 50% usaldas, 40% mitte). Riigikogulased, kas te oletegi selle staatuse ning endi kummitempliks nimetamisega rahul? Olge iseseisvamad, riigimehelikumad ja leidke ka võimalus palgata riigikogu liikme abisid!