Ka laenuintress on tänu Ratase-eelsete valitsuste kasinuspoliitikale ja Euroopa Keskpanga rahapoliitikale soodne – 1,5 miljardi eurose laenu eest tuleb riigikassal järgmise kümne aasta jooksul maksta investoritele ainult ligi 1,9 miljonit eurot intressi aastas ehk umbes 0,02% tänavuse riigieelarve mahust.

Tühine kulu, eks ole? Kümne aasta ehk võlakirjade tähtaja perspektiivis tõesti. Isegi juhul, kui lähema aasta jooksul laenab Eesti riik umbes samasugustel tingimustel veel kolm-neli miljardit eurot. Siis oleks kulu ligikaudu 0,05% riigieelarvest.

Ent tõelised riigimehed peavad mõtlema ka kaugemale kui kümme aastat. Esimene küsimus seega on: millistel tingimustel saab Eesti praegusi laene refinantseerida? Euroopa võlakoormat vaadates paistab, et Euroopa Keskpangal pole muud valikut kui hoida intressimäärasid veel kaua-kaua nulli lähedal. Aga palju oleneb ka Eestist endast – näiteks Kreeka võttis hiljuti laenu Eestist kümme korda kallimalt, mis tähendab, et isegi sellesama rahapoliitika raames on võimalik Eesti intressikulu räpaka riigivalitsemisega kümnekordistada.

Teiseks, mida head me peale ajutise leevenduse neist laenudest veel saame? Palgahüvitised, EAS-i kriisitoetused jms on toredad ja inimlikud küll, kuid pärast kriisi ununevad need peagi. Võlg jääb kauemaks. Eesti peab suutma kasutada praegu ja eriti edaspidi võetavaid laenusid nii, et meie majanduskasvu potentsiaal kasvab ja laenud maksavad ennast seeläbi n-ö ise tagasi.

See, et Eesti oma praegusele krediidireitingule pasliku hinnaga laenu sai, on nüüd selge. Aga seda, et laenude abiga osatakse Eesti krediidireitingut säilitada – või veel parem, tõsta –, tuleb Jüri Ratase valitsusel veel tõendada.