Rohkem hakkasid reformierakondlased 6–19-aastaste laste ja noorte huvitegevust toetavast ringirahast rääkima 2007. aastal, enne tollaseid riigikogu valimisi, siis küll veel kroonides. Lubadus nihkus 2009. aastale, siis sekkus majanduskriis ja nihutas selle veel kaugemale, 2014. aastasse.

Praegu paistab, et „riigirahanduse Euroopa tšempionid” selle asjaga siiski hakkama ei saa. Riigi rahakoti valvur Jürgen Ei Anna Raha Ligi osutab nüüd, et 25-miljoniline lubadus käib riigi rahakotile üle jõu, virutades sellega erakonna kohalike valimiste kampaaniale paraja obaduse pehmesse kohta. Reformistide retoorika osutab nüüd, et kui riigil sellist raha pole, siis kohalikel omavalitsustel küllap ikka leidub. Olukorras, kus tublisti kahanenud toetus parteilased niigi närvi ajab, on see halb uudis. Muidugi, riigikogu pole eelarve koha pealt viimast sõna öelnud, ent mingi koalitsioonisaadikute isetegevus, mis ministrite tahtega vastuollu läheb, oleks juba üllatus.

Õppetund on, et kampaanialubadustega pole mõtet üle pingutada. Võib juhtuda, et neid tulebki täitma hakata. Ja siis on valida, kas saada sõnamurdjaks või ikkagi lubadus täita, aga lasta riigieelarve põhja ja murda sellega mitmed muud lubadused.

Samal ajal on nukker, et just huviharidus on see, mille pealt kokku hoitakse. Maailmavaate sihtasutuste arvel ju Eesti riik teadupärast ei koonerdanud. Huviharidusega tegeleti osaliselt ka kunagi kehtinud riiklikus pikapäevakoolide projektis, kuid seegi on lõpetatud ja tervenisti linnade-valdade kaela lükatud. Ometigi on huviharidus valdkond, kus noore inimese tulevikuväljavaated kujunevad samamoodi nagu tavakoolis. Ei või ju iial teada, millal saab kellegi hobist töö – kui vanematel muidugi tema hobi jaoks üldse raha on olnud.