Jah, meil on paljude suurlinnadega võrreldes suhteliselt puhas õhk – tänu sellele, et Tallinn asub mere ääres. Aga žüriid ei jaga plusspunkte tuhatkonna aasta eest langetatud asukohavaliku eest. Rohelisi parke leidub ka, ent selle poolest pole Tallinn erandlik. Pigem paistab Tallinn silma sellega, et kui ühel rohesaarekesel jalutamisest saab villand, tuleb teisele jõudmiseks läbida kitsaste kõnniteede, laiade automagistraalide ja veniva ühistranspordi kadalipp. Häda õnnetule, kes püüab Tallinnas hakkama saada lapsekäru või ratastooliga.

Aga just transpordikorraldus on see, mis määrab esmajoones, kas linn on must või roheline. Linnakodanik ja külaline tajub instinktiivselt, kellele on ruum mõeldud. Tallinna on mõeldud autodele ja seda süvendavad paljud hiljutised otsused, millega pöörati tagasi senised arglikud katsed linnakeskkonda inimlikumaks muuta. Praeguse linnapea Mihhail Kõlvarti juhtimise ajal pandi seisma kesktänava projekt ja ehitati Reidi tee lubadust murdes laiemaks.

Tallinn paistab roheline ainult ilustatud tekstiga paberitel, mis saadeti Euroopa rohelist pealinna valivale žüriile.

Päris piinlik on kuulata rattateede arendamise juttu. Paaris pikemas suunas on vähemalt autovabad rajad küll tehtud, aga needki on sageli jalakäijatega ühiskasutuses, nii et sisuliselt ikkagi kõnniteed. Ja bussiradadele maalitud rattarajad mõjuvad ohtlikkuse tõttu lihtsalt mõnitusena.

Küllap paistab kõik paberil märksa kaunim. Kui keegi end tõesti näpistama pidi, siis seetõttu, et ta „polnud kursis”, et Tallinn alandab osal põhimagistraalidel kiirust. Ja kui hoogsalt käib rattalaenutuse „laiendamine” olukorras, kus linnal polegi laenutust. Aga just nõnda märgiti žüriile saadetud dokumentides Tallinna kohta.

Kõlvart ütles, et lootis pärast rohepealinna väljakuulutamist siiski võidukõne pidada. Loodetavasti annab tegelikkusest vähem irdunud kõrvaltvaade nüüd tõuke vähemalt selleks, et pealinna roheliseks muutmine kujuneks üheks eelseisvate valimiste põhiteemaks.