Pärast seda aruannet kindlalt püsima jäänud kahtluste ja vandenõuteooriate kummutamiseks moodustas Eesti valitsus 2005. aastal uue komisjoni, mille ülesanne oli uurida sõjalise kasutusega seadmete Estonial vedamise asjaolusid. 2009. aastal valminud aruandes möönis komisjon, et laeva uppumine nimetatud põhjustel on võimalik ja seni kogutud tõendite alusel kõige tõenäolisem, aga olemasolevate tõendite alusel ei saa ka teistsuguseid teooriaid lõplikult ümber lükata.

Seega on Estonia hukk hoolimata lugematust arvust uuringutest ja analüüsidest endiselt kõige salapärasem suur laevaõnnetus. Näiteks Rootsis on iga paari aasta tagant ilmunud uus Estonia huku kohta oletusi pakkuv raamat, mis ei lisa sugugi selgust, vaid õhutab hoopis kahtlusi ametliku versiooni tõepärasuse kohta.

Arvestades seda, kui palju emotsioone ja küsimusi Estonia huku teema endiselt tekitab, on vraki põhjalik uurimine vajalik.

Eesti ja Rootsi võimud on sellise olukorra tekkimisele ise tublisti kaasa aidanud, seistes lisatõendite hankimisele vastu. See seisneb selles, et Estonia vraki juurde ei korraldata põhjalikku ekspeditsiooni. Esimestel katastroofijärgsetel aastatel soovis Rootsi valitsus hoopis lasta vraki betooniga katta. See oleks igasuguse edaspidise uurimise sama hästi kui välistanud.

Kuna betooniga katmise idee jäi teostamata, oleks vraki süsteemne ülevaatamine nüüd, veerand sajandit hiljem, siiski võimalik. Arvestades seda, kui palju emotsioone ja küsimusi Estonia huku teema endiselt tekitab, oleks see ka vajalik. Sukeldujate ekspeditsioon ei suudaks anda vastuseid kõigile küsimustele, kuid tõenäoliselt suudaks see tuua selguse küsimusse, mis tekitab kõige enam kahtlusi ametlikus versioonis – kas laeva põhjas on auk või mitte. Kui pole, kinnitab see praegust ametlikku versiooni. Kui on, siis annab see selge põhjuse alustada uut uurimist.

03_27september_JUHTKIRI.indd