Savisaare kadumisega Eesti poliitika suurte tegijate seast muutus olukord kardinaalselt. Ühtäkki lükkas täpselt sama parlamendi koosseis Jüri Ratasele volitusi andes Eestit hoopis teise suunda – riigi ümberjaotava rolli suurendamise, aga samal ajal ka eelarvedistsipliini nõrgendamise poole. Varasemast tabust üle saades kehtestati libisev astmeline tulumaks, mindi paljudes kohtades üle nullpiletiga ühistranspordile ning – vahest enim kõneainet pakkunud samm – tõsteti järsult alkoholi hinda. Need on reaalsed sammud, millele valijad saavad oma hinnangu anda.

Eesti Päevaleht pani riigikogule hindeks 3+. Õigekiri on enam-vähem paigas, sisuga tuleb veel tööd teha.

Osa asju jäi ka tegemata. Kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmine süvendab õiguslikku nihilismi. Fraktsioonidesse mittekuuluvad saadikud ehk nn aknaalused jätsid väga kummalistel ettekäänetel kasutamata ajaloolise võimaluse lõpetada katuseraha jagamine. Ning kuigi peaaegu igaüks sai pärast presidendivalimiste esimese vooru fiaskot aru, et süsteemi tuleks parandada, siis tegudeni ehk põhiseaduse muutmise algatamiseni ei jõutudki.

Need on mõned näited, mille puhul riigikogu tervikuna võinuks oma seadusandjarolli paremini täita. Ehkki arvestades, et praegune valitsus lõpetas vähemuses, võinuks kõik lõppeda ka täieliku halvatusega. Siit seega korralik koolipoisi kolm ja isegi plussmärk otsa.

Kas saaks rahuldavast paremini? Ilmselt tuleks suurendada näiteks saadikute motivatsiooni. Nende praegune töötasu ning hüvitised, mis küll sageli kriitikutele hambusse jäävad, ei suuda enam parimaid parlamenti tuua. Aga seda teemat tuleks arutada hoopis ülejärgmist koosseisu silmas pidades. Iseendal riigikogu liikmed (õnneks) palka tõsta ei tohi.