Piir ei pea olema nui neljaks üksainus võimas tõke. Nutikas lähenemine võib anda hoopis parema tulemuse.

Riigipiir ei tohi aga muutuda osaks valimiskampaaniast, kus ühtede meelest võib raha lugeda sentimeetrites ja ühtegi kulutust kahtluse alla seada ei tohi, ning teised hakkavad retooriliste rünnakutega endale plusspunkte teenima. Ratsionaalseid argumente on mitmelt poolt niigi.

Täiesti võib mõista neid, kes pooldavad piiri väljaehitamist ka sellise summa eest. Näiteks eilses Eesti Päevalehes sõna saanud siseministeeriumi endine asekantsler Erkki Koort rõhub tõsiasjale, et venitamine ei muuda ehitamist odavamaks. Ehitushinnad ju aasta-aastalt tõusevad.

Samas me midagi Maginot’ kaitseliini taolist ehitada ka ei kavatse. Kas illegaalsete immigrantide ja salakaubavedajate vaos hoidmiseks tõesti odavamast ehitisest ei piisa? Viimaks võime panna traati ja betooni ükskõik kui suuri summasid, ent keset Peipsit me müüri ei ehita. Tõsiste rändevoogude puhul poleks ei järve ega Narva jõe „forsseerimine” edasiliikujate poolt kuigi keeruline.

Kusjuures praegu on skeptikute kõhkluste hajutamiseks ideaalne võimalus jalgpalli MM-i ettekäändel Venemaale pääsenud Aafrika ja Aasia seiklejate näol, kes üritavad illegaalselt Eesti-Vene piiri ületades Euroopa Liitu pääseda. Saame katsetada, kui hästi Eesti piir suuremale immigratsioonisurvele vastu peab.

Ühest küljest saab öelda, et piiri ületamise järel kinni peetud sissetungijate hulk kinnitab: Eesti vajab tõhusat riigipiiri. Kuid kas sood, võsa ja kehv ilm poleks piiri mõnes osas piisavalt efektiivsed? Seda, et see küsimus pole asjakohatu, illustreerib mõne päeva tagune uudis, et Võrumaal peeti kinni kolm alajahtunud (keset meie kuumalainet!) Egiptuse päritolu illegaali.

Riigipiiri väljaehitamise algust ainuüksi hinna pärast pikkadeks aastateks edasi lükata ei ole vaja. Küll on asjakohane riigikontrolli ja teiste kainemate peade soovitus kaaluda põhjalikumalt alternatiivseid võimalusi. Piir on tähtis küll, aga mitte päris iga hinna eest.