JUHTKIRI | Savisaar pääsebki vastutusest

Harjutagem end mõttega: ka sajandi protsessiks tituleeritud kohtupidamine Edgar Savisaare üle jääb kulminatsioonita. Viimati astus Eesti lähiajaloo üks tuntumaid ja vastuolulisemaid poliitikuid kohtu ette oktoobris. Pärast seda pole tervis lubanud tal enam õigusemõistmises osaleda.

Juba arutabki kohus, kas ülejäänud süüdistuse saanute juhtumeid ei peaks eraldama Savisaare omast. Eile andsid kinniste uste taga oma hinnanguid arstid. Savisaar on ise intervjuus Eesti Päevalehe laupäevalisale LP nimetanud, et kui varem oli tal kuus ravimatut tõbe, siis suvel avastati seitsmeski. Samuti märkis ta usutluses, et amputeeritud jala fantoomvalude vastu võetav tablett mõjub halvasti tema ajutegevusele.

Praegu kehtib küll ekspertiisihinnang, mille järgi on Savisaar suuteline istungitel osalema. Seetõttu on Eesti Päevaleht nimetanud korduvat istungitele kiirabi kutsumist kohtuteatriks. Teisalt pole neil konkreetsetel kordadel olnud põhjust seada kahtluse alla arstide hinnanguid, mis on sundinud istungeid edasi lükkama. Praegu lamab poliitik teist nädalat Jõgeva haiglas ega tohiks tema raviarsti Peep Põdderi sõnul voodist veel niipea tõusta.

On üsna tõenäoline, et enam me Edgar Savisaart kohtu ees ei näe. Sellest on kahju, sest nõnda jääb igavesti andmata hinnang tema poliitika seaduslikkusele.

Üsna ratsionaalne on eeldada, et imelist tervenemist lähemas tulevikus ei toimu ja rohkem me Savisaart kohtu ees ei näegi. See aga tähendab, et korduvalt rekordilisi häältesaake saanud ja ühiskonda polariseerinud poliitik läheb ajalukku isikuna, kelle vastu esitatud väga tõsised süüdistused jäidki õigusliku hinnanguta. Aga kuriteod, milles teda süüdistatakse, on olemuselt rasked. Peale n-ö tavakorruptsiooni paneb prokuratuur Savisaarele süüks ka lubamatut valimisagitatsiooni ehk sisuliselt demokraatlike protsesside mõjutamist.

Tõsi ta on, et vürstiriigina valitsetud Tallinn oma õukonnameedia ja vertikaalsete võimusuhetega meenutas Savisaare ajal rohkem mõne „isakese” juhitud lääni kui läänelikku ettekujutust poliitikast. Tema toetajatele see ei lugenud, nende jaoks oli Savisaar hooliva poliitiku võrdkuju, kes pakkus tuge vabaturumajanduse tõmbetuultes.

Eks poliitika olegi kunst inimesi enda arvamuse õigsuses veenda. Ometi seab õigusriik veel ühe kriteeriumi: eriti võimukandja peab käituma õigesti ja seadustest kinni pidama, muidu kaob usaldus demokraatia vastu tervikuna. Kahju, kui kohtuniku suust jääbki kuulmata, kummal pool seadust Savisaar oma poliitikat siis ajas.