Nii nagu keskendus ülekaalukalt sisepoliitikale kogu valimiskampaania, samuti peab põrumise põhjusi otsima valitsusliidu tegevusest, millega võrreldavat lõhestavust pole varasemast ette näidata kellelgi. Need pole käivitamisraskused. Praegused võimupiruka jagajad on suutnud sõita puusse veel enne, kui käsi riigitüürist üldse haaratagi jõudis.

Mõelgem koos. Ütled „valitsus” ja mis ennekõike meenub? Milline poliitika? Möödas on hea aeg, mil võis arutleda tasuta sõidu või maksuastmete nüansside üle. Praegu mõõdame valitsust siseminister Mart Helme solvamisoskuse või järjestikuste IT-ministrite ametiks kõlbmatute isikuomaduste kaudu. Kõike ei suuda päästa ka peaminister Jüri Ratas, kelle päevakava koosneb piltlikult öeldes hommikul Helme puuduliku lastetoa väljavabandamisest ja õhtul töötamast keelduva Kert Kingo asemel Jaapanisse lendamisest. Pooleteise kuuga mutta lastud Eesti mainet nõnda siiski ei päästa.

Valimiste tulemused olid valitsuserakondadele õiglane tasu ühiskonna pingete lakke kruvimise eest. Peaministril on viimane aeg sellest õiged järeldused teha.

Millegipärast edastab Ratas sõnumit, nagu käiks see kõik ühiskonna sidususe nimel. Vaadaku otsa kasvõi omaenda erakonna venekeelsele toetajaskonnale, kes neil valimistel eelistas pigem koju jääda, sest EKRE-ga koalitsiooni mineku tõttu polnudki justkui kellegi poolt hääletada. Vaadaku otsa neile, keda Helmete perekonna rünnakud otsesõnu nutma ajavad. Ratase otsuse tõttu panna kokku just selline valitsusliit pole Eesti ühiskond okupatsiooni lõpust saadik veel nii lõhestatud olnud.

Valijad mõistsid seda. Paraku puudub Eestis poliitiline kultuur, mis näeks ette pärast selliseid hävitavaid kaotusi tagasi astuda. Ehk ongi veel võimalik praegust kooslust päästa? Mõistuse häälena kõlab Yana Toomi soovitus: valitsusele tuleb anda veel enne sügist tööle hakkamise tähtaeg – ja kui seda ei täideta, siis mingu laiali. Ratase isikliku karjääri ohverdamine oleks Eesti jaoks tervikuna täiesti vastuvõetav hind.