JUHTKIRI | Sibula-Mölderi eelnõu kukkus õigusega läbi
Ravimiärimees Margus Linnamäe salapärast toetusrühma tabas riigikogus eile tagasilöök: apteekide omandireformile jäi ots peale tegemata. Napilt küll, häältega 50 : 46, aga siiski. Seega on praegu endiselt jõus seadus, mille järgi tuleva aasta 1. aprilliks tuleb ketiapteegid proviisorite omandusse müüa või sulgeda.
Oleme viis aastat tagasi alustatud reformi varem skeptiliselt suhtunud, sest pole selge, kuivõrd see ravimite hindu ja kättesaadavust parandaks. Kui aga selline radikaalne otsus – hulgimüüjad ei tohi enam apteeke pidada – ikkagi tehti, oleks riigil tulnud ettevõtjaks hakata soovivatele proviisoritele varakult nõu ja jõuga appi minna, et suurem osa apteeke tähtajaks omanikku vahetaks.
Koalitsioonipoliitikutele, kes aitasid reformi peatama pidanud eelnõu maha hääletada, on siiski põhjust tunnustust avaldada. Reformi kavandatud viisil peatamine oleks taganud kahele jaeturgu valitsevale hulgimüüjale veel turvalisema positsiooni, kui on neil praegu. Samuti oleks see olnud väga ebaõiglane poliitikute viie aasta tagust otsust tõsiselt võtnud (ja apteeke ostnud) proviisorite vastu.
Apteegireformi katkestama pidanud eelnõu vääris tagasilükkamist. Au koalitsioonipoliitikutele, kes parteijoont eirates aitasid seda teha.
Eelnõu vääris tagasilükkamist ka sellepärast, et sisaldas turuvalitsejatele soodsaid sätteid, näiteks üldapteekidele seatavate nõuete muutmist, mille kohta reformi katkestamise eestkõnelejad keskerakondlane Tõnis Mölder ja isamaalane Priit Sibul ei osanud öelda, miks ja kuidas need sinna on sattunud. Teisisõnu paistab, nagu püüaksid turuvalitsejad reformi ummikusse jooksmisest tingitud segaduse käigus seadusse sokutada muidki endale sobivaid muudatusi. Niimoodi ei tohi seadusi teha.
Samal ajal ei tohi unustada, et pärast eilset on olukord endiselt kriitiline: tähtaeg on ukse ees, aga reformi nõuetele ei vasta üle 300 apteegi umbes 500-st, mis Eestis tegutsevad. Kuidas edasi? Kas lastagi umbes 300 apteeki (enamik neist linnades) 1. aprillist kinni panna? Või leida mingi imeline hoob, millega teha kolme kuu jooksul mitusada apteegi ostu-müügitehingut? Kumbki variant ei ole hea, sest esimene vähendaks ravimite kättesaadavust (ehkki mitte nii dramaatiliselt, kui reformi vastased väidavad), teine aga tooks kaasa massilise variomanike kasutamise.
Kuna riigikogu lükkas reformi täieliku peatamise tagasi, tuleks see variant nüüd päriselt maha kanda, mitte teises soustis ikkagi läbi suruda. Siin on riigikogul võimalik „kummitempli” rollist välja tulla ning leida probleemile aus ja tõeline kompromisslahendus.
