Eesti rahvuslikud huvid pole seal kaalul, ka meie põhiliitlase huvid mitte. Maailma poliitiliste kriiside hulgas pole see kaugeltki kõige rängem. Eesti võime seal korda luua on piiratud. Eesti teadmised sellest piirkonnast on puudulikud. Ühtegi seal sõdivat osapoolt pole meil ka põhjust eriti usaldada.

Kas sellises olukorras peaks siis Eesti sõdur tõepoolest minema Kesk-Aafrikasse riskima? Iga sõjaline missioon tähendab ohte ja need ohud võivad ka realiseeruda. Mida Eesti riigi esindajad siis pärast omakseile ütlevad? Hukkus Eesti julgeoleku nimel Malis, vabandust, Kesk-Aafrika Vabariigis?

Oma rahvuslike huvide nimel sõjalise jõu kasutamine ei tohi devalveeruda. Sõjaline jõud saab olla ikkagi ainult ülim ja viimane sekkumise moodus. Meie aga muudkui sekkume. Iraagi sõda on Eesti jaoks juba läbi. Nüüd plahvatavad seal, kus Eesti sõdurid teenisid, autopommid. Afganistani missioon lõppeb. Töö on sealgi pooleli – pole sellest riigist saanud turvalist paika ega ole seal tekkinud korralikku riiklust. Kõik saavutused võivad juba lähiaastatel kiiresti kaduda.

Kui eesmärk on tapatalguid ära hoida, siis miks me pole sekkunud Darfuris, kus need on märksa suuremad? Kui verevalamine tuleb peatada ja inimeste kannatusi leevendada, kas siis Süüria oma 130 000 ohvriga ja suurte keemiarünnakutega pole tähtsam kui Kesk-Aafrika Vabariik, kus ohvreid hinnatakse olevat poolest tuhandest mõne tuhandeni? Sellised argumendid mõjuvad silmakirjalikult.

Jah, Prantsusmaa, kelle missioon see ennekõike on, aitas Eestit väidetavalt Liibanoni pantvangikriisis. Kuid see ei saa tähendada, et me saadame igasse nende valitud sõtta oma sõdurid elusate sihtmärkide peal kätt harjutama. Riik, mille president 2003. aastal arvas, et Balti riigid lasid käest võimaluse vait olla, saab seal piirkonnas isegi hakkama. Eesti pimeda innuka toetuseta.