Rohkem solidaarsust võrdub vajadusega rohkem pagulasi vastu võtta. Meie praegune suhteline vaesus tähendab, et palju neid siia omal initsiatiivil ei tungle, aga tõenäoliselt ei jää see nõnda igaveseks ajaks. Pea liiva alla peitmise asemel, mida tegelikult teevad ju ka EKRE ja samalaadse meelsusega parteid mujal Euroopas, tuleb praegu hoopis arendada võimet võõraid Eesti ühiskonda integreerida. Peame püüdma saavutada ajaks, kui pagulaste ja võõrtööliste tung Eestisse suureneb, nii hästi toimivad riiklikud süsteemid kui ka hästi lõimitud rahvusvähemuste kogukonnad, kes aitavad uutel tulijatel Eesti ellu sisse elada.
Uuemal ajal siia elama asunud välismaalaste seast on lihtne leida mustersisserändajaid.

Nõukogude aega ulatuvate juurtega venekeelsete elanike lõimimise puhul torkavad Eestis silma pigem puudujäägid kui edulood. Uuemal ajal Eestisse elama tulnud välismaalastega on lugu vastupidi – nende seast ei ole raske leida n-ö mustersisserännanuid. Näiteks paar nädalat tagasi kirjutas Eesti Päevaleht ukraina perest, kelle tutvus Eestiga sai alguse kuus aastat tagasi, kui perepea siin lühikest aega käsipallurina leiba teenis. Nüüd on nad tagasi – leidnud töö, õpivad keelt, mõtlevad tulevikus kodakondsuseksami tegemisele. Veel üks ukrainlane, Svjata Vatra muusik Ruslan Trotšinski on eriti silmapaistev näide – ilmne tõend sellest, et rahvaste segunemine võib tõesti rikastada Eesti kultuuri.

Selle heaks, et sääraseid näiteid oleks rohkem, on igal eestlasel võimalik suurema vaevata üht-teist teha. Näiteks paljud meist saaksid kaasa aidata sellele, et välismaalased julgeksid ja tahaksid rohkem eesti keelt õppida. Väike abi on kasvõi sellest, kui loobuda eesti keelt rääkida püüdva välismaalase aktsendi üle naermisest – eriti vene aktsendi üle on eestlastel kalduvus kurjalt irvitada. Võib aru saada selle kombe ajaloolistest põhjustest, aga nüüdseks on see ajast ja arust. Kui tahame Eesti riigi püsimist, peame õppima välismaalasi oma riigi ülesehitamisse kaasama.