Juhtkiri: Sõjavaimustus saab otsa
Kuid pole kahtlust, et Austraalias peetud olulisemate tööstusriikide G20 kohtumisel läksid eeskätt anglosaksi riikide liidrite ja Venemaa presidendi suhted teravaks. Nii teravaks, et ühel hetkel Putin ütles, et asi on aetud ja ta peab magama minema.
Putin on jäänud enda juurde, et Venemaa vägesid Ida-Ukrainas pole, ja lääs selle juurde, et on küll. Kohtumise niimoodi katkemine on piisavalt tugev žest, nagu ka lääneriikide ähvardused kasutada Venemaa vastu uusi sanktsioone. Putini kättemaks on õhus.
Muidugi ei püsi ükski separatistlik liikumine kunagi ilma arvestatava välismaise toetuseta, seega tuleb Venemaa „meie pole seotud” argumente ignoreerida. Teisalt võib pealtnäha tõesti tunduda, et Venemaa saab otsesemalt või kaudsemalt öelda: ja mis siis, kui me ei tule Ukrainast välja? Mis te teha saate? Lääneriigid tõepoolest ju Ukrainale relvaabi ei anna, rääkimata abivägedest. See, kas saad abi või mitte, sõltub sellest, mis riik sa oled. Ja Ukraina on siiani olnud läänele liiga võõras.
Jah, idast saabub Ukrainasse üha uusi sõjamasinate kolonne ja separatistid on oma augusti lõpu raskest hetkest suuresti kosunud. Kuid kui operatiivtasandilt strateegilisele minna, siis on Venemaal selles mängus olnud mõni selge altminek. Esiteks pole õnnestunud Ukrainat ühe ropsuga piisavalt kõigutada. Konflikt on jäänud vinduma ja vindub seal Ida-Ukrainas veel mõnda aega. Seda ei soovi ükski sõjalise kampaania planeerija. Pole ainsatki agressorit, kes tahaks kasvõi keskmise pikkusega konflikti – konflikt peab olema ikkagi lühike, sest mida pikemaks ta läheb, seda suuremaks kasvab hind.
Pealegi peab jutt venelaste suurest kannatamisvõimest paika ainult osaliselt. Ei ole ükski sõjavaimustus maailma ega Venemaa ajaloo jooksul kestma jäänud. Juba 1980. aastate Afganistani sõja puhul tuvastas strateeg Edward Luttwak, et Venemaast on saanud tarbimisühiskond, mille kaotuste talumise võime pole lõputu. Veelgi otsesemalt sai see selgeks 1996. aastal Tšetšeenias. Praegugi maetakse Venemaal Ukrainast toodavaid langenuid. Heaolu langust praegu talutakse, aga kui kaua? Kindlasti mitte lõputult. Küll aga on küsimus lääne järjekindluses.
