JUHTKIRI: Sooduslaen üliõpilastele
Ehkki tõeliselt kvaliteetne haridus eeldaks pühendumist ja palgatööst aja maha võtmist, ei saa paljud seda endale lubada. Ei ela lihtsalt ära. Õppetoetust saavad vähesed (liiatigi katab see 55,93 eurot kuus vaid ühikakoha maksumuse), õppelaen on aasta peale 1917,35 eurot. Ja vanemate eestkoste all ei taha täiskasvanud inimene ka lõputult elada.
Kui Eestil pole võimalust maksta tudengitele korralikke õppetoetusi, võiks käivitada uue sooduslaenude süsteemi, pakkus Ploom. Nende laenude arvelt saaks katta elamiskulutusi ja need tuleks tagasi maksta alles teatud sissetuleku tekkides.
Minu arvates on see hea mõte. Esiteks võimaldaks selline süsteem üliõpilastel õppimisele pühenduda määral, mida eeldab haridusministri ettekujutus tasuta kõrgharidusest.
Teiseks on selline süsteem sotsiaalselt õiglane. Haridus on ühtaegu nii avalik kui ka isiklik hüve. Haritud inimestest võidab terve ühiskond, samal ajal annab kõrgharidus inimestele ka isikliku eelise – väiksema töötuseriski ja kõrgema palgataseme. Kui ühiskond on panustanud üliõpilaste toimetulekusse õpingute ajal, siis on õiglane, kui need, kes on saavutanud teatud sissetulekutaseme, oma osa tagasi maksavad. Selle loogika järgi peaks jurist, kes on suutnud diplomi edukalt rahaks konverteerida, maksma rohkem kui raamatukoguhoidja või peost suhu elav kunstnik. Ja sellesama juuratudengi elamiskulusid ei peaks maksma Maxima müüja.
Kolmandaks on selline skeem end mitmes riigis tõestanud. Näiteks Saksamaal saavad vähem kindlustatud peredest pärit üliõpilased õpingute ajal kuni 670 eurot kuus, millest pool on tagastamatu toetus ja teine pool riiklik laen. Pärast õpingute lõppu tuleb laenu tagasi maksma hakata siis, kui netosissetulek ületab 1070 eurot kuus (seda vallaliste ja lastetute puhul; kui inimesel on mittetöötav abikaasa ja laps, siis alates 2090 eurost). Samasugust skeemi – laenu tuleb tagasi maksta alles teatud sissetulekutasemeni jõudes – kasutatakse veel mitmel pool, näiteks Austraalias ja Ühendkuningriigis.