Nagu tänasest lehest võite lugeda, pole tegemist juhusliku sähvatusega, vaid sotsiaalametnike aastakümneid kestnud tööga. Puue pole pahe ega valik, järelikult ongi ainus moraalne variant lammutada kunstlikke barjääre nii palju kui võimalik. Üldiselt me ju nõustume, et ratastoolis inimesed peavad saama teistega samaväärselt ringi liikuda. Meilgi on uuemad hooned juba iseenesestmõistetavalt varustatud kaldteedega ja ühissõidukeid ostes lähtutakse sellest, kas kõik neisse sisse pääsevad.

Puuetega inimesed ei taha lihtsalt erihoolet, vaid võimalust ühis- konnas kaasa lüüa.

Puude ees ei pea silmi kinni pigistama ega teesklema, nagu seda ei olekski. Puue ei tohi olla midagi, mida häbeneda. Probleem pole tegelikult selles, nagu oleks puuetega inimesi meie ümber näha liiga palju. Vastupidi. Tõsine probleem on see, et me neid liiga vähe kohtame. Varju surumine ei muuda tegelikkust olematuks.

Sellest ei piisa, kui puudega inimesi lihtsalt toetatakse: olgu söönud ja kasitud, aga silma alt ära. Puuetega inimesed ei taha patroneerivat erihoolet, vaid võimalust ühiskonnas kaasa lüüa. Nad tuleb välja tuua, ja võimalikult varakult. Inimesi ei pea nende füüsilise või vaimse puude põhjal erihooldekodudesse, erikoolidesse ega mõnda muusse eraldussüsteemi silme alt ära peitma. Vastupidi, mida rohkem on näiteks tavaklassides autismispektri häirega õpilasi (jah, nad võivad vajada tugiisikut), mida enam soositakse seda, et töökohad oleksid kohandatud füüsiliste eripäradega arvestama, seda suuremat potentsiaali me oma rahvast ära kasutaksime. Rääkimata moraalsest õiglustundest: kedagi ei saa kõrvale jätta ainult seetõttu, et ta erineb mingist normatiivsest keskmisest.

Kunagi kadestasime me Soome Nokiat. Nüüd võiks põhjanaabrite saavutus, millest eeskuju võtta, olla sihiteadlik töö selle nimel, et keegi ei tunneks end tõrjutuna. Esimene pääsuke saaks olla mõni konkreetne punkt koalitsioonilepingus. Näiteks tugispetsialistide hulga suurendamine seal, kus see kõige rohkem mõju avaldab – lasteaedades ja koolides.