Juhtkiri: Soome-Vene uued öökülmad
See polnud viimaste aegade esimene juhtum. USA mõttekoja Cepa raporti andmetel korraldas Venemaa märtsis 30 000 sõduriga õppuse, kus harjutati teoreetiliselt ka Ahvenamaa, Gotlandi, Bornholmi ja Põhja-Norra hõivamist. Soomlased pole ka Ahvenamaa vallutamise stsenaariumite kohta tahtnud eriti sõna võtta, kuid see ei tähenda, et nad poleks reageerinud. Nende kaitseminister kõneles vaheldumisi nii Ukraina kriisi õppetundidest kui ka vajadusest parandada Soome kaitsejõudude reageerimiskiirust.
Nüüd on Venemaa ja Soome suhted selgelt halvenenud ka verbaalsete väljenduste ning otseste meetmete tasemel. Selleks andis ajendi Soome, kui otsustas järgida sissesõidukeeldu, mille Euroopa Liit kehtestas mõnele Venemaa duuma ja föderatsiooninõukogu saadikule, teiste seas ka riigiduuma esimehele Sergei Narõškinile.
Järgnenud kriisis on Soome saadik Moskvas vaibale kutsutud, soomlastele on selgeks tehtud, et neil pole õiget suveräänsust ja nende käitumine on vastuvõetamatu. Soomlastele on meelde tuletatud nende iseseisva riigi sündi bolševike heatahtlikkusest ning osutatud, et rahuliku Euroopa ühiskoduga on ilmselt lõpp. Leidus ka neid, kes kõnelesid Venemaal Soome-vastastest sanktsioonidest. Oleks ka ime, kui venelased nendega vähemalt ei ähvarda.
Soome on muutumas. Nende lähenemine Venemaale on olnud verbaalselt väga tagasihoidlik, kohati isegi liiga pehme. Nende tasaste sõnade varjus on Soome end sõjaliselt ette valmistanud ja väga selge suunitlusega. Mõneti on selle muutuse kaasa toonud ka Põlissoomlaste lisandumine vabariigi valitsusse, kuid mitte ainult. Pigem on mõjunud venelaste otsus kõikjal tüli norida. Ilmselt on Venemaa sihiks hirmutada, kuid hirmutamisele rajatud strateegia on Venemaa jaoks kõikjal ühtmoodi lõppenud. Tung NATO-ga liituda tugevneb. Pole võimatu, et see, mis seni tundus soomlaste jaoks traditsioone rikkuv ja seetõttu võimatu, muutub praeguste „öökülmade” mõjul üha võimalikumaks.