Eesti spordi kongress on ebanormaalsele olukorrale korduvalt tähelepanu pööranud, kuid seni tulemuseta. Stipendiumi häda on ju see, et sealt ei kogune pensionikassasse midagi ja ka haigekassakaardile ei saa sel juhul loota. Pole makse, pole õigusi. Ka sportlased ise peavad mõistma, et ühel hetkel on neilgi vaja valmistuda haigusteks ja vanaduseks.

Sportlased muudkui siirduvad poliitikasse ja paljud neist juhivad ebanormaalsele süsteemile tähelepanu, aga midagi ei muutu. Tõenäoliselt oleks eriti treeneritel aeg suu lahti teha ja seda hetkel, kui mõni poliitik tahaks tiitlivõistluste medalisärast osa saada.

Muidugi, olukorras, kus raha on piiratud kogus, võiks lihtsalt maksu- ja tolliametiga peale lendamine ja stipendiumide maksustamine lõppeda üsna paljude soovimatute tagajärgedega. Siis võib Eesti spordil lihtsalt hapnik otsa saada. Kuid stipendiumisüsteem vajaks ohjeldamist seadusandja tasemel.

Üks variant oleks lihtsalt määratleda maksimaalne rahamaht ja pikim võimalik ajavahemik, mille jooksul saab spordiklubi isikule stipendiumi maksta. Peale selle peaks muu raha hankimine spordiklubidele lihtsamaks muutuma. Praegune maksusüsteem ei soosi annetusi, mida firmad spordiklubidele teevad – need maksustatakse topelt. See peab muutuma. Räägitud on sellest juba liiga palju. Kas me tahame ka tulevikus sportlasi või mitte?