Foto: REUTERS/SCANPIX

Kaadrid pühapäevastelt Minski tänavatelt olid ootuspärased. Tuhandeid inimesi, kes avaldasid meelt ilmselge valimisvõltsingu vastu. Heligranaatide plahvatused, kumminuiadega raiuv OMON ja tänavatel voolav veri. Inimesed, kes skandeerisid „Elagu Valgevene!” ja jäid seepeale otsasõitvate soomukite alla. Kes põgeneda ei suutnud, veedab järgmised õhtud vanglas.

Selle ootuspärase pildiga leppimises on mitu hirmutavat tahku.

Võimetus. Kogu Aljaksandr Lukašenka võimuajal ei ole lääneriigid suutnud selgusele jõuda, kuidas „Euroopa viimase diktaatoriga” toimida. Kord naeratab ta lääne poole, laseb isegi (!) poliitvangid vabaks ja tundub, et temaga võib täiesti läbi käia. Teinekord flirdib batka’na tuntud riigipea jälle Moskvaga ja eks anna see põhjust olla mõõdukalt ettevaatlik. Teisisõnu, ei toimi piits ega präänik.

Tahtmatus. On olnud ka paremaid aegu. Valgevene kuulub Euroopa Liidu idapartnerlusriikide hulka. Kunagi oli lootus, et euroliidu pehme jõud loob meie piiride taha vähemalt demokraatia poole pürgivate riikide koridori. Kuid sellega pidanuks käima kaasas selge Euroopa Liiduga ühinemise perspektiiv, milleks osal liikmesriikidel polnud poliitilist tahet.

Kohanemine. Nii mõneski euroliidu liikmesriigis endas on probleeme demokraatiaga. Kõige enam jäävad (õigustatult) hambusse Poola ja Ungari, kelle arusaamad õigusriigist ja kodanike vabadusest meenutavad teinekord liigagi Minski omi. Ent sealset korda sisimas vähemalt osaliselt imetlevaid võimupoliitikuid leidub veel paljudes riikides.

Geopoliitika. Lääneriigid on üritanud diktaatoriga kokku mängida. Veel viie aasta eest kõlas kõnelustel esimese märksõnana „inimõigused”, kuid viimasel ajal on hakatud kartma, et liiga palju lääne peamisele väärtusele rõhudes tõugatakse Minsk jälle sujuvalt Kremli rüppe.

Eestigi reaktsioon on olnud siiani mugavalt vaoshoitud ja äraootav, mõneti kombinatsioon kõigist eeltoodud teguritest. Laias laastus on need Stockholmi sündroomi sümptomid.

Tegelikult on meie endi huvides selg sirgu ajada, punane joon maha tõmmata ja öelda, et Lukašenkaga normaalsel suhtlemisel on tõesti lõpp. Diktaatori lõhn meie tagaaias mürgitab ja valgevenelased pole seda millegagi ära teeninud, et neid on siiani nii ükskõikselt hüljatud.