Paljud bussijuhid, kes töötavad Pärnu ja Tartu linna- ning Läänemaa maakonnaliinide sõitjaid vedavas bussiettevõttes GoBus, pole oma palgaga rahul. Bussijuhid sooviksid miinimumtunnipalgaks 45 krooni praeguse 35 krooni asemel. Kuna tööandja GoBus ei ole selleks lootust andnud, otsustasid 400 bussijuhti korraldada täna tunniajase hoiatusstreigi. Seisakuid on muu hulgas oodata Tartus, Saaremaal, Pärnumaal ja Valgas.
Tegu on viimaste aastate ühe suurema bussijuhtide streigiga Eestis. Tõsi, suur streigioht oli ka mullu suvel, kuid siis jõuti vahetult enne streiki kokkuleppele.
Kahtlemata on iseküsimus, kas pea 15-protsendine palgatõus on põhjendatud või mitte sel ajal, kui majandus on asjatundjate sõnul alustanud “pehmet maandumist”. Viimati tõusis GoBusi juhtide tunnipalk tänavu jaanuaris – viie krooni võrra, ulatudes koos lisatasudega praegu ligi 9500 kroonini kuus.
Kuid lühinägelik oleks pidada tänast bussijuhtide hoiatusstreiki tavapäraseks töötajate ja tööandja vaidluseks. Sest kaudselt esitavad streikivad bussijuhid nõudmise hoopis riigile ja kohalikele omavalitsustele: sõltub ju paljusid kahjumis liine teenindav GoBus avalikust dotatsioonist ning kui see ei tõuse, ei saa tõsta ka bussijuhtide palku. Tuleval aastal dotatsioon küll kasvab, kuid sellest piisab sisuliselt vaid kütuse aktsiisitõusu katteks. Seega on ettevõte kahvlis: ühelt poolt seovad teda hinnapiirangud, teisalt aga dotatsiooniraha.
Tänane hoiatusstreik illustreerib ilmekalt segadust, mis on tekkinud paljude kohalike liinide erakätesse andmise järel – ja see ei puuduta üksnes GoBusi. Mida peab tegema erafirma, mis on võitnud avaliku teenuse osutamiseks konkursi ja sõlminud näiteks viieaastase lepingu, aga siis ühtäkki muutub järsult olukord tööturul: keskmine palgatõus osutub oodatust kiiremaks ning paljud töötajad ähvardavad suunduda tööle välismaale? Teisalt kirjutab avalik võim ette hinnapiirangud – ja sedagi, kellelt tohib piletiraha küsida, kellelt mitte.
