Rock Summer, eriti pärast nii pikka vaheaega – viimati peeti seda 1997. aastal – pole ilmselt üritus, millele inimesed hakkavad massiliselt pileteid ostma, teadmata, kes seal esinevad. Taani Roskilde festivali puhul võib ehk uskuda, et küllap seal midagi head ikka tuleb, kuid mitte pikalt varjusurmas olnud ürituse puhul. Praegu soovivad korraldajad müüa 50-euroseid pileteid, aga esinejatest rääkida konkreetsemalt alles kuu lõpus. See pole aus kaup, pigem nagu mingi aktsia ostmine, mis võib ka väärtusetuks muutuda. 50 eurot on loteriipileti jaoks ehk liiga palju.

Korraldajad on oma ürituse kohta kella löömise ja selle tutvustamise asemel eelistanud pigem olla kehvasti kättesaadavad ja mitte eriti informatiivsed. Sponsoritest pole midagi teada, toetussummadest ka mitte. Staarid, kellest poolkindlalt räägitakse, on pigem teisejärgulised suurused. Garantiidest pole midagi kuulda. Kõik see tekitab küsimuse, kas pole ikkagi haugatud liiga suurt tükki. Kas neil on selle kõige jaoks raha? Peale julge pealehakkamise oleks vaja ka raha, sponsoreid, tagatisi, toetusi ja realistlikku plaani.

Kontserdikülastaja pilgu läbi paistab see asi olevat liiga hea usu peale minek. Korraldajad näiks justkui ütlevat, et „ära küsi, mida Rock Summer sulle annab, vaata parem, mida sina Rock Summerile anda saad”. Korraldajatel on vaja hakata publikuga suhtlema.

Eesti kontserditurul valitseb küllalt tihe konkurents ja sinna tulla pole kaugeltki lihtne – seda enam, et publikut tõmbavad ka Läti (eriti Positivuse festival piiri ääres Salatsis) ja näiteks Helsingi üritused. See ei tähenda, et uutele tulijatele kohta poleks, kuid kindlasti pole neil lihtne. Eesti kontserdikülastaja rahakott on eeloleval suvel pingul, kindlasti valib ta hoolikalt, kuhu minna. Rock Summeri legend on kena ja oleks parem, kui seda mälestust pooliku katsega ära ei rikutaks.