JUHTKIRI | Suuremat selgust ravimihindadesse

Tänast Eesti Päevalehte lugedes näete, et ravimifirmade esindajatel uute ravimite kõrgete hindade põhjendamiseks juttu jätkub. Sama hästi ei õnnestu neil paraku veenda, et hinnad pole liiga kõrged – et nad ei koori haiguste ravimiselt ebaõiglaselt suurt kasumit.

Asi on selles, et esimestest teadusuuringutest ravimi müügile paiskamiseni viiv protsess on pikk ja paljude lülidega. Peale selle on rahvusvaheliste ravimifirmade struktuur keeruline, hõlmates hulka tütarfirmasid, ravimeid konkreetsele turule viivaid vahendajaid. Olgugi et enamasti on tegemist börsifirmadega, mis esitavad põhjalikke finantsaruandeid, on kõrvalseisjal ikkagi väga raske või võimatu selgust saada, kes ja kui palju konkreetse ravimi müügist kasumit teenib. Ja kas kõik ravimi turule toomiseks tehtavad väljaminekud (näiteks turunduskulud) on tõepoolest vajalikud ja efektiivsed.

Õigustades kasumlikkuse näitajaid, mis võrreldes enamiku teiste majandusharudega on kadestusväärselt suured, räägivad ravimifirmad suurest riskist, et uuringud ei vii toimiva ja ohutu ravimi väljatöötamiseni. Kuid paljusid teadusuuringuid rahastavad tihti suurelt jaolt riigid. Ühtlasi juhib ravimiameti meditsiininõunik Alar Irs tänases lehes tähelepanu sellele, et ebaõnnestumise protsenti võib suurendada ka konkurentsist ajendatud kiirustamine ja lohakus.

Kui ravimifirmadel lastakse lähtuda loogikast „küsime nii palju, kui turg välja kannatab”, ei ole ime, et raskest haigusest tervenemise lootust andvate ravimite hinnad on ülikõrged. Kulupõhine lähenemine oleks ravimite hinnastamisel palju loogilisem.

Konkurentsi tingimustes maksab lohakus ettevõtjale tavaliselt kätte, aga ravimitööstus on eriline. „Olgu kuhi kulda või mägi hõbedat, kui tervist ei ole, ei maksa kõik midagi,” ütleb eesti vanasõna. Teisisõnu: haigeks jäänud inimene, ta lähedased (ja vahel isegi võhivõõrad) on valmis inimese terveks saamise eest maksma suuri summasid. Kui ravimifirmadel lastakse lähtuda loogikast „küsime nii palju, kui turg välja kannatab”, ei ole ime, et raskest haigusest tervenemise lootust andvate ravimite hinnad on ülikõrged.

Lühidalt: ravimite kulupõhine hinnastamine oleks palju loogilisem. Riiklike ravimiotsuste tegijad sinnapoole ka püüdlevad, aga ravimifirmade vastuseisu ja lobitööd ei ole lihtne murda. Seda enam et riikide erinevate huvide tõttu (mõne huvi on oma ravimitööstust toetada) edeneb rahvusvaheline koostöö üle kivide-kändude. Lihtsat läbimurret ravimihindade küsimuses ei paista, aga ravimifirmadelt suuremat läbipaistvust nõudes oleks võimalik olukorda veidigi parandada.