Võib öelda, et Tallinn on ühtaegu Eesti kullaauk ja must auk. Siin teenitud rahast jõuab üht-teist eri teid pidi küll ääremaadele tagasi, kuid alalistest elanikest tõmbab pealinna piirkond ülejäänud Eestit endiselt tühjaks. 1990-ndate keskel elas Tallinnas ja Harjumaal 38% rahvastikust, nüüd juba 44%.

Riigil tuleks kasutada iga võimalust soodustada peavoolule vastassuunalist, Tallinnast mujale Eestisse liikumist.

Seepärast oli hea kuulda, et Kõve ei pea Harju maakohtu ülekoormatuse probleemi lahenduseks Tallinna koosseisu suurendamist, vaid näiteks kirjalike menetluste teistele kohtutele andmist. Tõsi, sellel on õiguslikke takistusi, kuid loodetavasti need ei kohuta Kõvet ning ka seadusandjad aitavad selliste regionaalpoliitiliselt kasulike lahenduste eest tõkkeid kõrvaldada.

Muidugi on Harju maakohtu näide suures plaanis nagu tilk vett meres, aga riigil tuleks kasutada iga pisikestki võimalust soodustada peavoolule vastassuunalist, Tallinnast mujale Eestisse liikumist. Praeguse valitsuse koalitsioonileppes olev eesmärk viia nelja aastaga Tallinnast välja 1000 riigiasutuste töökohta võiks olla märksa ambitsioonikam, sest töökohad on parim hoob, millega saab inimesi kolima panna.

Eesti on maapiirkondade betooni EL-i struktuurifondide abiga investeerinud juba üksjagu, suutmata siiski elu Tallinnasse ja Harjumaale koondumist peatada. Kui see jätkub – nagu Eesti rahvastikuprognoos paraku ennustab –, siis võrduvad edasised investeeringud ääremaade taristusse raha raiskamisega, sest selle kasutajaskond aasta-aastalt väheneb ja vananeb. Suviti on pealinna jõukam rahvas küll mitme eest väljas, jagades elu linnakodu ja maakodu vahel ning väisates üle Eesti toimuvaid kultuuriüritusi, aga sellest ei piisa ääremaade, milleks on muutunud suurem osa Eestit, taaselustamiseks. Statistikaameti äsjase prognoosi järgi elab juba järgmiste riigikogu valimiste aastal (2023) kõigis Eesti maakondades peale Harju ja Tartu 2–6% praegusest vähem, 2030. aastal aga 6–15% vähem elanikke.