Projekti sünni ja rahastamise loos kaevamine on aga päevavalgele toonud faktid, mis näitavad, et Sults läks teadlikult seadusrikkumise peale välja, pealegi veel linna raha eest. Ja vähemalt sama palju kui noorte kunstiprojekt on see Sultsi valimiskampaania projekt.

Esiti rääkis Sults, et muinsuskaitseamet talle maalimiseks luba ei andnud, kuid ka ei keelanud maalimist. Peagi selgus, et keelati ikka küll (sealhulgas Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonnast). Muinsuskaitsjad pakkusid ka alternatiive: maalida kangale või plangule, mitte otse seinale. Kui kihk linnahalli väljanägemist parandada oli ületamatu, tulnuks Sultsil enne tööle hakkamist püüda muinsuskaitsjaid veenda lisaargumentidega (näiteks linnahalli arhitekti Raine Karbi toetusavaldusega). Ja kui seegi ei andnuks tulemust, siis võinuks minna kangale või plangule maalimise teed.

Savisaar on võimu juurest läinud, aga linnavalitsuses elab ikka temalik suhtumine, justkui Tallinn oleks vürstiriik.

Veelgi inetumaks teeb loo see, et Sults läks oma avantüürile linnajuhtide teadmisel ja kaasaaitamisel. Edgar Savisaar on võimu juurest läinud, aga linnavalitsuses elab ikka temalik suhtumine, justkui Tallinn oleks vürstiriik, kus asju aetakse nii, kuidas vürst heaks arvab. Vahet pole, kas seda tehakse ülbusest või oskamatusest, linnale kahjulik on see ikka. Sultsi loos lisandub maalimise kulule maalingu mahapesemise kulu ja sellega fassaadile tehtav kahju.

Vürstiriigi-suhtumist õhkub teistestki linnahalliga seotud uudisest. Linnapea Taavi Aas sai alles äsja teada vajadusest hankida linnahalli renoveerimiseks Euroopa Komisjonist riigiabi luba. Selline asi oleks võinud linnajuhtidel ikka enne ettevõtmise käima lükkamist teada olla, siis saanuks üht-teist kuluefektiivsemalt korraldada.

Linnavõimu uuenemisest ja heast tööst need linnahalli lood ei räägi. Küll aga Taavi Aasa heast oskusest teeselda, et ta oli puu otsas, kui pauk käis.