Juhtkiri: Täna Kalamaja, homme Tallinn
Pole raske mõista, miks ilma ülalt tuleva korralduseta rõõmu tundvad kodanikud sammaldunud võime närvi ajavad.
Piltlikult vastanduvad kohalike asumite omaalgatuslikes päevades ja linna suhtumises postsovetlik mõttemaailm ja tänapäeva Euroopa. Neist üks näeb inimeses mutrikest, kes peab millegi saavutamiseks valitsejatele avalduse esitama ja siis ootama, mis otsus langeb. Ja nii ongi võimalik kasutada ka pidupäevi lühinägelikuks vastandamiseks. Või miks muidu pälvivad näiteks Lasnamäe päevad linnakassast 70 korra rohkem tuge kui Kalamaja omad?
Teise mudeli puhul jääb juhile energia kanaliseerija roll, edasi viib aga inimeste tahe. Pikemas perspektiivis on see mudel jätkusuutlikum. Sestap pole tõigas, et võim oma kodanike omaalgatusest kõrvale jääb, kogukonnatundele midagi halba. Küll kuulutab alt tulev initsiatiiv hukku neile, kes oma kabinettide, paberite ja võimumängude keskel rahvast võõranduvad.
Õnnestunud kodanikualgatused kutsuvad järele tegema ja innustavad ka teisi. Teisalt, kui ülalt tulnud rahaga käib kaasas poliitiline lojaalsusnõue, jätavad targemad kihvtise piruka puutumata. Selleks et end hästi tunda, pole vaja ei vahtplastist mehikest ega taevasse lendavat ilutulestikku, vaid tunnet, et see kõik on oma. Nii nagu Tartus Supilinna või Karlova päevadel. Nii nagu loendamatutel Eesti talgutel, millest paljusid peeti kesksele serverile teada andmata.
Mõnelgi puhul põimuvad edukalt eraalgatus ja kommerts. Eks ole Viljandi pärimusmuusika festivalist saanud linna maine lahutamatu osa. Tänavune Türi lillelaat elas kergesti üle nii majandusliku suurvõimu Swedbanki ignoreerimise kui ka pisiasja, et linna peamisele ristmikule ei saadetud tipphetkedel ühtegi liikluskorraldajat.
Aktiivsed kodanikud tegutsevadki võime ära ootamata ja neist sõltumata. Samal ajal kõigutab iga selline üritus neid, kes usuvad, et lojaalsust saab mõttekiirtega sugereerida. Õigupoolest tahaksid ju külma patroneerimise asemel mõnusat omakanditunnet ka lasnamäelased. Tallinnas võiks üks kokkupuutepunkt olla muide Stroomi rand, kus ka erineva kultuuritaustaga inimesed ilusa ilmaga pigem lõimuvad kui põrkuvad. Koos grillides ja ujudes sünnib üks kodanikuühiskonna põhialus – usaldus.
