Kuid ehk isegi olulisem on Eesti kergejõustikukoondise üldine hea tase. Kui mitmel varasemal tiitlivõistlusel oleme näinud, kuidas hooaja algul häid tulemusi näidanud sportlane on tiitlivõistlustel rivist väljas, oli nüüd Eestil välja panna rida sportlasi. Need sportlased näitasid häid tulemusi. Heade tulemuste all peame silmas seda, et sportlane on kas oma elu tippvormis või vähemalt hooaja tippvormis just tiitlivõistluste ajal.

Ja seda nad olid. Kõrgushüppaja Eleriin Haas hüppas Zürichis keset suurvõistluste pinget isikliku rekordi ja sai seitsmenda koha. Grete Udras oli võimeline edukalt lõppvõistlusele saama ja oma heal tasemel esinema. Samuti tegi veel eile hea tulemuse odaviskaja Risto Mätas oma kuuenda kohaga. Hea meel oli ka jooksjatest – sprinter Marek Niit ei teinud küll imet, kuid poolfinaali jõudes sai siiski korraliku tulemuse. Maratonijooksja Roman Fosti 18. koht ja võimas lõpuspurt näitas, et üleminek keskmaadistantsidelt pikematele oli õigustatud. Ikkagi isiklik rekord. Tiidrek Nurme kümnes koht ja hooaja parim tulemus tõestasid, et ta oskab olla tugev just seal, kus tarvis. Kolm õde Luike küll nii kõrgele ei küündinud, kuid seda polnud neist ka eeldada. Tähtis on see, et raskel rajal jooksid nad enda kohta välja küllalt korralikud ajad.

Ju siis on sportlased ja treenerid õppinud senisest paremini vormi ajastama ja liigse ülekoormusega vigastusi vältima. Nukram näide on ehk eeljooksudes välja langenud Liina Tšernov, kes EM-i ajaks oli selgelt kehvemas minekus kui suve alguses.

Üks mõttekoht rõõmustamise juures veel. Rasmus Mägi kodustaadion, Tartu ülikooli staadion, kus tema vanemad on aastakümneid treeninguid korraldanud, on haletsusväärses seisus. Tartaan on vana ja libiseb ka ilma vihmata. Duširuumid pole ammu remonti näinud. Staadion pannakse nädalavahetustel imevara kinni. See on Tartu ja Eesti võlg.