Kujunenud olukorras pole lihtne saavutada kõiki asjasse puutuvaid huvigruppe rahuldavat kompromissi, võib-olla pole see võimalikki. Tartu linnapea Urmas Klaasi ja linnavolikogu soov, et tehase rajamise ideele tehtaks lõpp juba praegu ja täpsemaid mõjuanalüüse tegemata, on siiski liiga tormakas. Mõjusid tuleks ikka uurida-analüüsida, selle asemel et kiirhinnangute ja tunnete põhjal vastu olla. Kui tehasele ei leidu Eestis peale Tartu kandi tõesti teisi sobivaid asukohti (seegi väide vajaks kontrollimist), siis äkki on ärimeestel võimalik otsida tartlaste ja keskkonnaga leppimist tehase kavandatud võimsuse vähendamisest ja saaste piiramiseks tehtavatest investeeringutest? Eestile on vaja Tartut kui mõnusat ülikoolilinna, aga ka puidu väärindamise võimaluste arendamist.

Eestile on vaja Tartut kui mõnusat ülikoolilinna, aga ka puidu väärindamise võimaluste arendamist. Uuringutega tuleb edasi minna.

Tehase asjus sõna võtnud teadlaste senistest hinnangutest paistab, et kui lähtuda eeldusest, et Emajõe ja Peipsi järve reostuskoormus ei tohi suureneda, siis pole Emajõe äärde võimalik ehitada isegi parimat võimalikku tehnoloogiat kasutavat tehast. Ka aeg-ajalt vältimatult esinevate haisupilvede probleem on Tartu puhul hoopis suurema sotsiaalse hinnaga kui näiteks Soomes Äänekoskis, mis on ammune ja puhtakujuline tööstuslinnake.

Kui valitsus ja Est-Fori puiduärimehed tahavad uuringutega edasi minna hoolimata riskist, et keskkonna- ja sotsiaalsed kulud ja mõjud osutuvad keelavalt suureks, siis las nad lähevad. Tähtis on see, et uuringumetoodika oleks objektiivne ja teeniks tõe väljaselgitamise, mitte tselluloositehase roheliseks värvimise huve.