Linnavalitsuse loomingulisus seisneb kõnealusel juhul kõikide lihtsate lahenduste emas: keelame ära. Linnavõime häirib, et mõned kliendid rüüpavad märjukest ka ühest asutusest teise kõndides ja rikuvad sellega korrakaitseseadust.

Esmase instinkti ajel millegi keelamise asemel võiks tulevase kultuuripealinna valitsus kodanike algatusi tervitada ja neile kaasa aidata.

Niisuguses lähenemises on midagi väga häirivat ja tagurlikku. Umbes sellistele probleemidele ametnike mõtteviisis viitab ka õiguskantsler Ülle Madise, kelle hinnangul tegeldakse tihti tõeliste lahenduste otsimise asemel õhuvõngutamisega. Nelja ettevõtja algatus kujutab endast aga klassikalist näidet, kus rohujuuretasand võtab initsiatiivi enda kanda.

Praegu tugineb Tartu linn üksnes avaliku korra argumendile. Topsiringluse keelamine kõlab aga küll väga vale lähtekohana, millest alkoholi liigtarvitamisest tingitud korrarikkumisi piirama hakata.

Vahest tulid linnaametnikud keelulaudadega välja rohkem inertsist ja võib-olla harjumatusest, et kodanikud midagi ise ette võtavad. Veel pole hilja kaasa lüüa. Saab ju Tartust vähem kui kolme aasta pärast Euroopa kultuuripealinn. Uhke staatus tähendab ühtlasi ülesannet kujundada linnaruum, kus hoolitakse keskkonnast ja viisakalt õhtut nautivad kodanikud ei pea kartma, et kogemata seadust rikuvad.

Seadust ei tohigi rikkuda. Kohalikule omavalitsusele on aga jäetud piisavalt mänguruumi teha nii, et kõik oleks õiguspärane. Eeskujulikuks kohvikualaks kuulutatud Pirogovi plats, kus tudengid ja teised kesvamärjukest rüüpavad, on ju omast käest võtta.

Kohati tundub, et pärast tselluloositehasele "ei" ütlemist pole Tartu keelutsüklist välja saanudki. Soovi korral saaks samal ajal kaitsta nii avalikku korda, head tuju kui ka keskkonda. Heade mõtet linn suudab kindlasti välja käia lahendusi, mis on loomingulised ka päriselt, mitte jutumärkides.