Nii suure arstipuuduse puhul ühes piirkonnas oleks loogiline, et probleemi lahendamiseks on riigi kaasabil käima lükatud eriprogramm, eks ole? Tegelikkus on hoopis selline, et üks Narva haiglas tööle asuda soovinud noor Vene arst kaalub terviseameti kohtusse kaebamist, sest ei saanud luba Eestis töötada.

Kõrvaltvaatajale on tema ja teise Vene arsti, kellest tänases Eesti Päevalehes juttu, teenistuskäik piisavalt muljet avaldav, et terviseameti keelduvate otsuste peale üllatunud olla. Kuna terviseamet oma eitavaid otsuseid ei kommenteeri, siis leheveergudel nendega diskuteerida ei ole võimalik.

Küll aga saab küsida, kas terviseameti üldine suund Vene arstidele tööloa andmise küsimuses on mõistlik. Võib-olla on see liiga tähenärijalik ja kitsarinnaline? Näiteks Ida-Viru keskhaiglas töötamise vastu on viimasel viiel aastal huvi tundnud üle 120 arsti ja praegu töötab seal 26 arsti nn kolmandatest riikidest. Teisel pool idapiiri näib olevat huvi Eestis töötamise vastu, aga tööloa saamine õnnestub vähestel.

Tihti on keeldumise põhjuseks see, et arstiks saamise süsteemid Eesti ja Venemaal erinevad veidi ja terviseameti loa saamine takerdub tõestamisse, et Venemaalt hariduse saanud arsti kvalifikatsioon on Eestis tööle asumiseks piisav.

Muidugi on õige, kui terviseamet ei lase arstitööle puuduliku ettevalmistusega inimest. Aga fakt, et Ida-Virumaa arstipuudus on juba aastaid kestnud nähtus, viitab, et Eesti poliitika selles küsimuses lonkab. Poliitika, mis on rohkem tõrjuv kui kutsuv, ei sobi riigile, kus arstide puudusest on räägitud juba ligi kümme aastat ja mille arstid kaovad välismaale tööle.

Selle asemel, et Eestis töötamisest huvitatud kolmandate riikide arste regulatsioonide erinevusele viidates pikema jututa tagasi saata, on vaja, et terviseamet, sotsiaalministeerium ja valitsus teeksid Vene, Ukraina ja teiste maade arstidele tee Eestisse mugavamaks ja kutsuvamaks. Rumal on ühtaegu lubada oma arstidel vabalt välismaale minna ja teha keeruliseks kolmandate riikide arstide Eestisse tööletulek.