Selle aeglase progressi kohale on nüüd kerkinud varasemast tihedamad pilved, sest uus valitsuskoalitsioon teeb ettevalmistusi teehoiu rahastamise n-ö paindlikumaks muutmiseks. Teehoiu rahastamine kavatsetakse lahti siduda kütuseaktsiisi laekumisest ja järgmisel aastal tuleks maanteeametil hakkama saada umbes 10% ehk 25 miljoni euro võrra väiksema summaga, kui seni arvestati.

Tänases Eesti Päevalehes vihjab maanteeameti juht Aivo Adamson mõnele võimalusele, kuidas väiksema eelarvega toime tulla: objektide ehituse edasilükkamine, hoolduskulude kärpimine kõrvalisemate teede talvise ja suvise hoolduse vähendamise kaudu ning isegi mõne vähekasutatava tee täiesti hooldamata jätmine.

Kõik valikud on ebameeldivad. Seetõttu pole ime, et valitsuspoliitikud tahavad valikute tegemise maanteeameti kaela lükata. Kuid tegemist on piisavalt põhimõtteliste otsustega, et nõustuda Adamsoniga, kes ütleb: „Kui nad otsustavad, otsustagu täiega ja vastutagu ka.”

Eriti kurva kõlaga on teede n-ö kinni kasvada laskmise võimalus, kuid paraku võib see olla mõistlik. Meie riigiga pindalalt umbes sama suures Taanis ja Šveitsis on teid umbes 72 000 kilomeetrit, Eestis 58 000 kilomeetrit ehk viiendiku võrra vähem. Ent elanikke on Eestis kuus korda vähem kui Šveitsis ja 4,5 korda vähem kui Taanis. On selge, et kogu meie praegusele teedevõrgule Šveitsi või Taani tasemel kvaliteedi andmine on ülesanne, millega jääb hätta mis tahes valitsus.

Paljud maailma riigid kasutavad tee-ehituse ja teehoiu rahastamiseks üha rohkem teemakse – selle suuna eesrindlaste põhimaanteed on kuni 20% ulatuses tasulised. Ent Eestil tasuliste teede süsteemist suurt tulu tõenäoliselt ei tõuseks. Tavaliselt on liiklussagedus maailma tasulistel teedel üle 10 000–15 000 sõiduki ööpäevas, aga Eestis on sellise liiklussagedusega maanteelõike alla kümne.

Majandusminister Urve Palo! Ootame, et valitsus tuleks peale teehoiuraha vähendamise kava juba lähemal ajal välja ka plaaniga, kuidas tagatakse Eesti teede korrashoid väiksema rahastamisega.