JUHTKIRI | Teeme õpetajatöö ihaldusväärseks
PISA testide järgi annavad meie koolid praegu küll väga head haridust, aga jätkusuutmatuks sunnib olukorda nimetama õpetajate kõrge keskmine vanus. Pensionile jäävad õpetajad vajavad ju asendamist. Eesti õpetajate keskmine vanus ei ole küll dramaatiliselt kõrgem kui enamikul teistel OECD riikidel (meil TALIS-e 2013. aasta uuringu järgi 47,9, aga Soomes 44,1 ja Lätis 47,1 aastat), aga lisataaga moodustab õpetajatöö kehv maine. Sama uuringu andmeil uskus ainult 14% Eesti õpetajaid, et ühiskond hindab nende tööd kõrgelt. Isegi Lätis oli selle uskujaid 23% ja Soomes koguni 59%.
Nõnda ongi 30-aastaseid ja nooremaid õpetajaid meie koolides vähe. Tõsi, viimastel aastatel on see protsent natuke suurenenud, aga murrangust küll veel rääkida ei saa.
Õpetajate keskmine palk on 2010. aastatel kenasti tõusnud, aga jõudsalt on kerkinud ka Eesti keskmine palk. Strateegiline eesmärk – jõuda 2019. aastaks 120%-ni Eesti keskmisest kuupalgast – kipub seetõttu eest ära jooksma. Pealegi ei peegelda keskmine palk kogu tõde. Paljudes ametites ei pea sama summa väljateenimiseks nii palju pingutama, kui pingutavad õpetajad. Eriti noored õpetajad teevad tunde ette valmistades, kontrolltöid parandades jne tihti rohkem töötunde, kui statistikasse arvesse läheb. Pealegi varjab keskmine palk tõsiasja, et ligi kolmandik õpetajaid töötab osakoormusega ja suurem osa neist ei tee seda omal valikul. Mõistagi on osakoormusega töötava õpetaja sissetulek statistilisest keskmisest väiksem.
Niisiis ei ole õpetajate palgaprobleem veel kaugeltki lahendatud, palgatõstmine peab jääma prioriteediks. Samal ajal tuleb meeles pidada, et mida paremaks muutub Eesti elujärg, seda rohkem soovivad inimesed, et töö ei oleks lihtsalt hästi tasustatud, vaid ka meeldiv. Kooli kontekstis võiks see tähendada, et juhid on õiglased ja toetavad, õpilaste distsipliini hoidmiseks on piisavalt hoobasid, toetust ja abijõude ning töö laseb ka isiklikku elu elada.