JUHTKIRI | Teeme tööd ja näeme vaeva, siis tuleb ka Oscar
Väikese ja pragmaatilise rahvana anname me endale üsna selgelt aru, millised on meie võimalused rahvusvahelisel areenil silma paista: Eurovisioni lauluvõistlus, PISA-testid, mõned spordialad ja miks mitte ka Oscarid. Seega on uhkus Tanel Toomi „Tõe ja õiguse” võõrkeelse Oscari kandidaatide nimekirja pääsemise üle täiesti mõistetav ja õigustatud.
Võimaluse end suurelt ekraanilt ja kõrvalpilguga jälgida annab ka suvel Tallinnas filmitud „Tenet”, mille treileris tunneb ridamisi ära eestlasele teada, kuid tavapärasele Hollywoodi filmipublikule uudseid paiku, näiteks linnahalli. Eesti vaataja tuvastab klipis ka Juhan Ulfsaki.
Seega võib juba praegu laias laastus öelda, et 2019. aasta oli Eesti filmile keskmisest edukam aasta. Tänavu linastunud 28 Eesti filmi on toonud kinno üle 830 000 vaataja ja suurendanud turuosa 25%-ni. Et seda edulugu jätkata ning oma tõde, õigust ja ilmavaadet maailmale tutvustada, on vaja veel lisapingutust ja ka lisaraha.
TOIMETUSE SEISUKOHT
Siin võiks oma panuse anda ka riik, eraldades „Tõe ja õiguse” Oscari-kampaaniaks eelarvest erakorraliselt raha.
Leiame, et siin võiks oma panuse anda ka riik, eraldades „Tõe ja õiguse” Oscari-kampaaniaks eelarvest erakorraliselt raha – vähemalt sama palju kui koostöös Gruusiaga tehtud eelmise Oscari-pretendendi „Mandariinide” puhul ehk 130 000 eurot. Loomulikult tuleb kulud realistliku pilguga üle vaadata: üle kullata pole ühtki projekti vaja, ent võimalus oma lugu maailmale jutustada tuleb ära kasutada. Miks mitte planeerida edukate filmiprojektide esinduskuludele mõeldud summa juba eelarvesse?
Teada on, et positiivse maine ja kultuurilise taustaga projektide või sündmuste puhul avanevad investorite rahakotirauad märksa meelsamini kui ühel või teisel põhjusel viletsusse sattunute jaoks. Mõelgem kasvõi Notre-Dame’i põlengule.
Selle üle, et „Tõde ja õigus” Oscari võidab, esialgu ilmselt kihla vedada ei maksa. Filmi eepilisusest hoolimata jääb probleemistik ja tonaalsus geograafiliselt kaugemale publikule võõraks (andes samal ajal just võimaluse oma lugu jutustada). Pöialt hoida võib aga alati. Pealegi väärib Anton Hansen Tammsaare kirjanikuna maailmanimede hulka viimist.
Tuult tiibadesse, Eesti film! Teeme tööd ja näeme vaeva, siis tulevad ka armastus ja Oscar.
